Juba põhikoolis oli mul kindel teadmine, et ma tahan saada juristiks. Ma ei oska seletada, kust see mõte nii tugevalt mu teadvusesse tungis, aga see oli hääl, mida ma ei saanud ignoreerida. Usun, et see oli seotud õiglustundega ja minu naiivse uskumusega, et juristina on mul võimalik tagada õiglus. Noore tüdrukuna oli mul visioon sellest, kuidas advokaadina kohtus päästan elusid ja võitlen õigluse eest. See tugev soov ja mõte viiski mind juristiks õppima ja sealt edasi aastaid erinevates kohtades juristina töötama. Mida aastaid edasi, seda enam pettusin teadmises, et kuigi juristina võib palju head korda saata, ei tundnud ma seda, et õiglust saab jalule seada. Avalikus sektoris töötades läksin pidevalt vastuollu oma sisemiste väärtushinnangutega ja no lõpuks polnud võimalik mul töö tegemisest enam rõõmu tunda. Ma teadsin, et ma ei suuda elu lõpuni teha tööd, millesse ma kirega ei suhtu.
Mind väsitas pidev vaidlemine ja tähenärimine ja õiguse (mitte õigluse!) taga ajamine. Kuigi pean ütlema, et kohati oli see köitev, väljakutsuv ja arendav protsess. Samas selle väikese tüdruku sees elas edasi unistus õiglusest ja paremast maailmast. Kes meist poleks mingil hetkel tahtnud maailma päästa!? Ühest küljest on see ju nii naiivne ettevõtmine ja teisest küljes üks suurim edasiviiv jõud. Jah, me ei saa päästa tervet maailma, aga on võimalik päästa üks inimene korraga :) Juristi töö on reguleerida ühel või teisel moel inimeste vahelisi suhteid. Tavaliselt neid olukordi, kus on tekkinud konfliktid. Ühel hetkel taipasin, et kui inimesed oskaksid paremini omavahel suhelda ja iseendaga sõbrad olla, siis oleks konflikte vähem ja mõistmist rohkem. Sealt edasi oli selge, et tuleb natuke sügavamalt mõista inimese psüühikat ja hingeelu.
Aeg läks ja vahepeal viis elu mind välismaale, kuid mind jäi kripeldama mõte psühholoogiast. Olin leidnud juba Holistika Instituudi treeningu, mis on mõeldud kõikidele inimestele enesearenguks, millele ei pea üldsegi mitte järgnema terapeudiõpingud. Pettumus juristitööst ja vajadus sügava rahulolu järgi tööelus sundisid mind lõpuks minema enesearengu treeningule. Juba esimesest moodulist oli selge, et see saab olema elumuutev teekond. Ma polnud kunagi varem elus sedasi nautinud koolis käimist. Oli tunne, et olen õiges kohas. Kuigi ma olin ikka veel segaduses ja ei teadnud, mis saab edasi minu tööelust. Tasapisi ja sammhaaval hakkasin iseenda mõtte-, tunde- ja hingeelu lahti harutama. Sama ajal olin kogejaks, kuidas kaasteelised täpselt sarnast teekonda läbi käisid. Enne veel kui see treeningu aasta läbi sai, oli mulle selge, et see maailm on kordades huvitavam kui juura. See muidugi muutis asju raskemaks, sest nüüd oli vastumeelsus endist tööd teha seda suurem.
Kuid siis juhtus ime. Universumil olid minuga teised plaanid ja ta kinkis mulle uue ameti – emarolli. Sukeldusin täiega sellesse uude rolli ja lasin kogu senisel elul kokku variseda. Ma poleks kunagi osanud oodata, et emadus muudab nii palju. Nüüd oli just õige aeg leida ennast uuesti uuel kujul. Kindel oli teadmine, et holistika oli oma ukse avanud mu elus ja olles sellest uksest sisse astunud, tagasiteed enam polnud. Sai minna vaid edasi. Aasta hiljem asusin edasi õppima terapeudiõppesse. Isegi veel siis polnud ma kindel, kas minust saab ikka terapeut. Järgmised kolm aastat kasvatasid minus vaikselt, kuid kindlalt valmidust, tahtmist ja usku, et selle koolitee kõnnin ma lõpuni ja ühel päeval olen terapeut. See oli tõeline elukool, kus ilma ennast tundma õppimata poleks võimalik teisi aidata. Olen tõeliselt tänulik, et selle teekonna ette võtsin. Vahepeal juhtus minuga ka teine pisike ime. Taaskord oli mul võimalik saada emaks. Viimasele aastale astusin vastu juba koos oma kõhubeebiga.
Nüüd seisin olukorra ees, kus mul tuli otsustada, mis edasi. Kas minna tööle vahepeal juristina või julgen lahti lasta vanast? Kas usaldada elu või hoida kinni materiaalsusest? See oli keeruline hetk mulle. Mul isegi hakkas süda sel ajal puperdama. Ma ajasin selle raseduse arvele, kuid tegelikult andis mu keha sedasi märku, et oli aeg lahti lasta. Kui ma lõpuks julgesin oma töökohast loobuda, siis läks süda oma rõõmsasse helgesse rütmi tagasi. Ma olin teinud õige otsuse. Nüüd aasta hiljem saan öelda, et see oli kindlasti ainuõige valik. Oktoobris lõpetasin ma edukalt Holistika Instituudi ja sain kätte terapeudi kutsetunnistuse. Mu süda on õnnest ja rõõmust pungil!!! Need aastad on palju suuri muutusi toonud ja kasvatanud minust just sellise terapeudi, kes ma antud ajahetkel olla saan.
See on alles kõige algus. Tee on valla ja nüüd algab alles tõeline loomine. Kuhu ja kuidas täpselt, seda ei tea ma veel isegi. Kuid mul on mõtteid ja intuitsioon, mis mind vaikselt juba edasi juhendavad sellel uuel teekonnal. Seda, kas mind veel kunagi juristina töötamas näeb, ei oska ma ka öelda. Hoolimata sellest, et juristina ei õnnestunud mul leida sügavat rahulolu tööst, on üks osa mu südamest alati juuraga. Ma olen siiski nautinud nii palju aspekte sellest maailmast. Juristina on mul suur vajadus ja oskus luua lihtsust, selgust ja süsteeme. See oskus on vajalik mu isiklikus elus kui ka terapeudi töös. Holistika on õpetanud mind aga elama avatud südamega ja usuga, et minu maailm hoolitseb minu eest hästi. Juura dresseeris mu aju ja holistika paitas mu südant. Tänaseks on ajust ja südamest saanud ühte teed kõndiv sõbralik tandem.
Ma tunnen, et olen valmis olema terapeut ja valmis tegema seda tööd. Jätkama tööd klientidega kui ka looma midagi uut. Kuigi ma ei ole veel täitsa valmis selles mõttes, et õppimine, arenemine ja kogemuste kogumine jätkub. See on huvitav paradoks, olla täitsa valmis tänases ajahetkes ja samas alati kasvamises olemises. Olen veel hetkel kodune oma kahe pisikese imega, kuid tean nüüd, et mind on ootamas ees tööelu, mida saan elada täie kirega. Veel 5 aastat tagasi poleks ma ise ka uskunud, et jõuan siia. Täna saan kinnitada, et ühe elu jooksul võib meil vabalt olla mitu ametit ning kindlasti julgustan teid kõndima seda teekonda, mis paneb ikka hinge helisema ja silma särama. Kõik on võimalik, kui vaid ainult tahta!
Siin on meie meeleolukast lõpetamisest väike kokkuvõte. Ühise pildi pealt mind küll ei leia, sest hoolitsesin oma pisema holistilise beebi eest sel ajal, kuid teistelt piltidelt leiab mind ka :)
Lõpetas holistilise regressiooni terapeutide seitsmes lend