Kuidas sünnivad otsused?

Viimase paari kuu jooksul olen vastu võtnud mitmeid suuri ja olulisi otsuseid. Kõik need on sõna otseses mõttes muutnud mu elu paremuse suunas. Ometi olen ma kogenud kõige selle juures hirmu ja ebakindlust. Otsuse sünniga on aga kadunud kõik ebakindlused ja hirmud. Olen just selle aasta jooksul taaskord väga eredalt saanud tunda otsuste tegemise jõudu ja vajalikust elus. Mulle tundub, et paljud inimesed kardavad otsustada ja seetõttu tihti ei tehta mitte midagi ehk lastakse elul lihtsalt minna omasoodu, kuni ühel hetkel ollakse sundolukorras. Samas iga probleemi lahendus algab otsustamisest. Ma isegi julgeks öelda, et kui on vastu võetud otsus, kuidas mingile probleemile lahendust leidma hakatakse, siis tegelikult on juba murest vabanetud.

Otsuse tegemine on peen sisemine protsess. Vahel käib see väga kiiresti ja märkamatult, eriti kui tegemist on igapäevaste väiksemate asjadega. Samas suurte otsuste tegemine vajab ausalt endasse vaatamist. Oma viimaste otsuste sünniloo üle veidi täpsemalt juureldes, märkasin ma teatud mustrit või õigemini teatud kindlaid elemente, mida iga otsuse tegemise protsess sisaldab. Selleks, et seda selgemini lahti seletada, toon ma ühe näite. Kevadel tehti mulle ettepanek alustada uue projektiga. Kuigi olin juba eelnevalt ise huvitatud asjast ja põhimõtteliselt olin valmis ettepanekut vastu võtma, oli lõpliku otsustamise tegemine ikkagi varjutatud mingi ebakindlusega. Kõik objektiivsed tingimused sobisid suurepäraselt: hea rahaline sissetulek, uued inspireerivad inimesed, eneseareng, loov tegevus ja seotud tervisega – minu suure kirega. Mida siin veel mõelda? Kuid tuleb välja, et oli mõelda küll.

Mõistsin, et pea iga otsus sisaldab endas lisaks ratsionaalsele aspektile ka X-faktorit. Seda mingit seletamatut miskit, mille põhjal me tegelikult ja lõplikult otsustame. Ilmselgelt on need objektiivsed kriteeriumid kõige eelduseks. Vastasel juhul ei kaaluks ju üldse, kuid ainult ratsionaalsetest kriteeriumitest ei piisa. See müstiline x-faktor võib olla mis iganes, kuid see on alati seotud alateadvusega. Juhul kui lasta alateadvusel võimutseda, siis võivad sündida otsused, mis tegelikult ei muuda meie elu paremaks, vaid hoiavad meid kinni vanas tuttavas mugavuses. Minu x-faktoriks oli hirm. Ma mõtisklesin mulle tehtud ettepaneku üle ja mõistsin, et sügaval sisimas oli mul hirm, et ma ei oska võib-olla teha kõike seda, mida uus projekt nõuab. See projekt sisaldas minu jaoks uusi ja seni vastumeelseid ülesandeid. Samas olid need vastumeelsed olnud sellepärast, et ma pole osanud neid teha. Kuidas aga osata midagi, kui isegi ei proovi seda teha? Seega surnud ring.

Minu seest hakkasid välja ujuma vanad uskumused ja mõttemustrid, mis pole absoluutselt õiged. Enamus neist stiilis, et see ei sobi mulle nagunii, ma ei saaks sellega hakkama või see on hullumeelne idee. Ma istusin ja kuulasin oma uskumatult kõlavaid mõtteid ja olin valmis neile alistuma, et ahvatlev ettepanek tagasi lükata. Ja siis ma mõistsin, et justnimelt hirmu pärast pean selle projekti vastu võtma. Hirm tuleb alati näitama, et on midagi, millega tuleb silmitsi seista. See on ainus viis hirmust vabaneda. Kogu oma terapeuditee olen ma õppinud oma hirmudega tegelema. Kuidas ma olekski saanud nüüd edasi elada hirmus ja loobuda uuest põnevast väljakutsest? Enesearengu pärast ja uute oskuste õppimise nimel ma pidin ütlema “jah”. Kõik need vanad iganenud uskumused tuli uute tegudega purustada.

Sel samal hetkel oligi sündinud otsus! Ma olin lahti hammustanud oma x-faktori. Ma olin saanud teadlikuks, mida see projekt annab mulle hingelises ja vaimses plaanis. Minu süsteemi oli saabunud rahu, sest otsus oli sündinud. Muidugi jäid need hirmud alles, kuid ma olen nüüdseks mitmed neist juba alistanud ja ma tunnen end nii vabana! Olen nii palju õppinud ja õppimas, purustanud täiesti alusetuid ja iganenud uskumusi oma alateadvuses ja saanud vaid julgust juurde. Kõigele lisaks avastasin, et ma naudin seda tegevust, mida algselt kartsin. Mõelda vaid, et ma oleksin argusest võinud otsustada hoopis teisiti. Otsuste tegemise juures ongi x-faktor tavaliselt mingi hingeline lisaboonus, mille pärast me tegelikult konkreetse otsuse teeme. Tavaliselt on see midagi, mis meile naudingut pakub või meie elu kergemaks teeb. Samas kui vaadata asja detailsemalt, siis suure tõenäosusega leiaksime kõigepealt üles hirmud, mille all on peidus need aarded ehk naudingud, milleni jõuda tahame.

Paar nädalat tagasi tegin oma elus veel ühe suure otsuse seoses oma karjääriga. Samuti olid kõik objektiivsed näitajaid paigas ja rääkisid tegelikult juba ammu, et tuleks vanast töökohast loobuda. Kuid ma ei olnud julgenud sellele päriselt mõelda. Hakkasin siis jälle otsima, et mis see x-faktor oleks mu otsuse tegemises ja avastasin taaskord hirmu. Ma ei julgenud loobuda vanast, sest see pakkus mulle turvatunnet. Tundus hirmutav lahti lasta senisest tuttavast töökohast ja pühenduda uue elu loomisele. Minu õppetund seisneski selles, et mul tuli lõpuks ometi testida seda mõtet, et elu saab usaldada ja universum hoolitseb minu eest. Ma otsustasin turvatundest lahti lasta. Ma loobusin senisest tööst, mis mind õnnetuks tegi ja pühendusin oma unistuste elluviimisele.

Kui oli otsus sündinud, siis saabus taaskord rahu. Ma olin lõpuks ometi päriselt koju jõudnud, ma olin jäänud truuks iseenda tõelisele olemusele ja ainus hind, mis ma selle eest maksma pidin, oli loobumine võlts turvatundest. Suurte otsustega kaasnevad alati väljakutsed ja loobumine mugavustsoonist. Mida täpsemini sa taipad, mis hoiab sind tagasi või mis on tegelikult sinu otsustusprotsessi x-faktor, seda lihtsamini suudad teha otsuseid ja elus kergemini edasi minna. Kõik muutused saavad alguse otsustest. Soovitan sul mõtiskleda selle üle, kuidas sünnivad sinu otsused. Kas lähtud vaid ratsionaalsest ja silmaga nähtavatest faktidest või julged leida üles ka oma hirmud ja seal all peituvad aarded?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga