Südametants beebiga

Minu südame all sa vaikselt kasvasid minuga samas rütmis. Sedasi vaikselt ja pehmelt ma tajusin su liigutusi, mis olid nii graatsilised nagu tantsijal. Ma ei imesta selle üle, sest sa olid ju minuga, kui ma oma keha tangomuusika saatel liigutasin. Sa tajusid juba üsas olles tantsimise võlu ning tundusid nautivat seda. Ja täpselt nii nagu on vaja tantsimiseks luua kontakt teise inimesega, täpselt nii hakkasin ma vaikselt looma kontakti sinuga. Meie tants sai alguse minu südames juba siis, kui sa olid alles unistus, ja see jätkub nüüd, kus sa oled siia ilma sündinud. Selle tantsu sammud on täis armastust, usaldust, rõõmu ja austust. Me hakkame looma ühist tantsu, mis paneb meie südamed põksuma ühes rütmis.

Mulle meeldib mõte sellest, et beebi-ema suhe võiks olla kui ühine tants, mis saab alguse südames. See tähendab häälestumist oma beebile ja tema vajadustele, tema jälgimist ja tema tundma õppimist nii, et tekiks tõeline kontakt. Ilma kontaktita pole võimalik ükski tants ega ükski tõeliselt ehe ega sügav suhe.

Teise lapse sünd meie perre on paratamatult toonud kaasa minu fookuse sellele õrnale eale, mil nii paljud uskumused, harjumused, eneseteadlikkus, eneseväärtus, enesearmastus saavad alguse. Minu esimene laps on mind juba palju kasvatanud, õpetanud ja sundinud endas muutusi tegema, et olla parem inimene. Tänu temale olen palju lugenud laste arengu ja vajaduste kohta. Siin on saanud kokku minu kirg inimpsüühika vastu kui ka vajadus olla hea ema. Kõik see on tõuganud mind juurdlema ühiskonnas seni kehtivate normide ja reeglite üle, mis minu meelest ei ole alati õiged laste seisukohast. Tihtipeale olles alandavad ja häbistavad ning lapsi kui objekte käsitlevad. See sundis mind otsima vastuseid mujalt.

Sedasi jõudsin ma selliste kasvatusfilosoofiate juurde nagu Montessori, Waldorfi pedagoogika ja RIE. Ma ütlen ausalt, et kui esimest korda lugesin näiteks RIE lähenemist lastest, siis mu süda hõiskas rõõmust, sest ma tundsin, et olen koju jõudnud. Olen ka varasemalt kirjutanud, et ma ei usu karistamisse, manipulatsiooni, häbistamisse või muud moodi mitteaustavasse käitumisse lastega. Samas tulen mina ja paljud teised maailmast, kus usuti, et rihma/vitsa saamine, nurgas seismine, laksu andmine, otsene häbistamine, laste igasuguste tunnete alla surumine (jonniv laps on ju kasvatamatu laps), laste mõttemaailma eiramine (laps räägib siis kui kana pissib) on täiesti normaalsed kasvatusvõtted. Mina ei usu seda ja õnneks on juba mitmed teaduslikud uuringud ka tõestanud, et see pole viis, kuidas oma lastega täisväärtuslikku suhet saavutada.

Kui vana viisi ei saa, siis tuleb ju kuidagi uut moodi edasi minna. Aga kuidas? Oskan ju minagi vaid seda, mida olen ise kogenud lapsena ja hiljem teadlikult õppinud. See on teinud minu teekonna alguses veidi keerulisemaks, sest mul tuli neid vastuseid otsida samal ajal oma esimese lapse kasvamisega. Ja ma olen tänulik talle, sest ta on mind palju sellel teekonnal aidanud. Ma olen tänulik, et ta julgeb minu ees oma tundeid välja elada ning usaldab mind ka tema kõige raskematel hetkedel. Kindlasti olen teinud omajagu vigu, sest olen olnud aeg-ajalt segaduses, kuidas läheneda beebile ja väikelapsele holistiliselt. Kahjuks on holistiline lähenemine lihtsalt niivõrd uudne meie ühiskonnas, eriti veel laste osas. Kuidas siis edasi?

Ma olen otsustanud oma lastega ja eriti beebiga järgida RIE ja Montessori põhimõtteid. Ma ei saa öelda, et ma valin vaid ühe konkreetse viisi, kuid ma ammutan tarkusi mõlemast ning kuulan oma südant. Beebisid on lihtne armastada, sest nad on nii armsad. Nende eest füüsiliselt hoolitseda oskavad ka kõik emad. Samas ma tunnen, et mitte alati pole osatud olla laste ja eriti beebide suhtes austav. Samas ma ei kujuta ette ühtegi head suhet ilma austuseta. Kui ma küsiks sinu käest, kas sa austad oma beebit, siis võib-olla sa vaataksid mulle lihtsalt juhmilt otsa. Ma pole isegi varasemalt mõelnud selle üle, et minu tegevused ja hoolitsused ei pruugi alati austada beebit/väikelast kui terviklikku inimest.

Ühel hetkel juhtusin lugema ühte küsimustikku, mille peale tekkis “ahhaa” efekt. Taipasin, et olen minagi korduvalt lapse suud ja nina lihtsalt suvalisel hetkel pühkinud, ilma et teda hoiataksin sellest. Olen teda lihtsalt ootamatult sülle haaranud ja ühest kohast teise viinud. Samas ma tean kui jube tunne on see, kui keegi selja tagant sind hoiatamata lihtsalt sülle haarab ja õhku tõstab. Mulle on seda üks kord elus tehtud ja ma mäletan siiani kui hirmutav see oli. Pani mind tundma kui mingi kaltsunukk. Ma olen varasemalt palunud oma lapsel kallistada sugulasi, kuigi ta võib-olla pole üldse olnud valmis kedagi kallistama. Ühesõnaga sellised tavalisi “süütuid” igapäeva asju olen teinud, üldse taipamata, et need ei pruugi austada lapse väärikust. Mida rohkem ma lugesin, seda vähem hakkasin last kohtlema kui väikest abitut tegelast, kes vajab kasimist, toitmist, riietamist jne. Ma hakkasin järjest rohkem kuulama ja talle ütlema, mis temaga toimuma hakkab. Muidugi ei tule muutused üleöö, kuid tasapisi muutun selles paremaks. Ma ei sunni enam oma last kallistama või musitama kedagi, kui ta ise ei taha seda. Ma lõpetasin tema nina pühkimise ilma, et ta selleks valmis oleks jne jne.

Nüüd uue beebiga tahan ma täita selle tühimiku juba algusest peale. Beebi vajab armastust ja turvatunnet, kuid ta vajab ka austust. Ja just seda viimast tahan nüüd teadlikumalt meie suhtesse algusest peale tuua. Beebid on juba sünnist saadik täiesti terviklikud ja teadlikud inimesed, kes on suutelised palju rohkemaks kui me oleme seni arvanud. Nad tunduvad abitud, kuid tegelikult on nad lihtsalt sõltuvad meist. Ja iga beebi on valmis alustama meiega ausat ja austust täis suhtlemist. Iga beebi on valmis tantsima meiega südametantsu. Ja seekord kavatsen ma olla austavam tantsupartner.

Sellel teekonnal lähtun järgmistest RIE põhimõtetest*:

1. “Ütle mulle, mis sa minuga teed ja mis toimuma hakkab.”
Kui ma oleksin beebi, siis mulle meeldiks, kui mind hoiatatakse enne, kui mind suvaliselt sülle haaratakse, ühest kohast teise tassitakse, pestakse, toidetakse, arsti juurde viiakse, alasti võetakse ja riideid vahetatakse jne. Seega ma räägin nüüd oma beebiga detailselt kõigest sellest, mis toimub. See võib tunduda kõrvaltvaatajatele totter, aga nii see on. Ja mulle tundub, et see meeldib mu beebile. Kui ma ütlen talle, et kohe hakkame sööma, siis on olnud isegi paar korda nii, et juba selle lause peale on ta nutmise lõpetanud :) Aus ja avatud suhtlemine, täpselt selline nagu ma tahaks, et mul oleks oma lähedase sõbra või kallimaga.

2. “Anna mulle tähelepanu.”
Jagamatu ja segamatu kohalolek siin ja praegu. See on parajalt raske ülesanne pea enamustele inimestele: oskus olla hetkes. Kuid pean ütlema, et beebiga rääkimine sellest, mis temaga toimub, on parim viis hetkesse tulemiseks ja hetkes olemiseks.

3. “Kuula mind, ära rutta mind vaigistama.”
Kuigi beebi nuttu on raske taluda, siis tean terapeudina kui oluline on lasta tunnetel välja tulla ja olla. Beebi oskab oma stressi, frustratsiooni, valu või vajadusi väljendada vaid nutuga. Alati ei ole nutu taga tühi kõht või määrdunud mähe. Tihtipeale nutab beebi üleväsimusest, sest ta on kuulnud, näinud ja kogenud liiga palju, et seda hallata. Minu meelest on see tõeliselt ilus hetk, kui su beebi nutab sinu rinnal oma stressi välja ja kui sa kuulad täie tähelepanuga, siis ühel hetkel ta ohkab kergendusest ja sa tunned tema imepisikest keha pingest vabanemas. Sedasi oledki sa aidanud tal maandada oma stressi ja lubanud tal laadida need tunded enda peal maha. See on oskus tõeliselt kuulata.

4. “Lase mul luua ja algatada oma tegevusi.”
Beebiga ei pea kogu aeg midagi tegema ega teda pidevalt nö valvama. Kui luua talle turvaline koht, kus ta saab vabalt liigutada oma keha ning segamatult lihtsalt uneleda või mõtiskleda, siis see on tema jaoks juba mängimine. Isegi kui tundub, et beebi ei tee just eriti palju, siis on tema päev täis palju olulist tegevust. Ta avastab oma keha ja maailma. Kui ta on tõeliselt keskendunud millelegi, näiteks oma käe uurimisele, siis ei ole õige aeg hakata mähet vahetama. Kui juba beebil lubada segamatult üksinda tegutseda, siis hiljem oskab laps omaette mängida ja ei ole täiskasvanud tähelepanust nii sõltuv.

5. “Märka seda, mis mulle meeldib teha.”
Sedasi sa näitad, et sa tõesti huvitud temast.

6. “Ole minuga aus.”
Ei ole vaja naeratada oma beebile, kui sa oled ärritunud. Lihtsalt räägi temaga asjadest nii nagu nad on, ausalt ja selgelt. Ole sina ise ja siis saab ka beebi olla see, kes ta on. See pole alati täiuslik, kuid see on ehe.

Kuidas sulle meeldiks kui keegi sinuga suhtleks neist mõtetest lähtuvalt? Mulle tundub, et igale beebile võiks selline asi meeldida küll. Mul on plaanis oma beebiga tantsida nende sammude järgi :)

  • Põhimõtted on pärit raamatust “Elevating Child Care: A Guide to Respectful Parenting”, Janet Lansbury.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.