Viimasel korral kirjutasin sellest, mida tuleks suhtlemises vältida ehk suhtlemistõketest. Kas oled vahepeal avastanud või tähele pannud midagi uut oma suhtlusstiilis teiste inimestega? Mina panin küll vägagi valusalt tähele neid hetki, kus keegi teine kasutas minuga suhtlemisel ignoreerimist. Neil kordadel kui olin päris ärritunud või mures millegi pärast häiris mind kohe väga kui teine inimene kukkus õpetama või lihtsalt ei suutnud mõista minu nördimust. Samas neil kordadel, kus tegemist oli vähememotsionaalsete olukordadega, ei häirinud mind põrmugi igasugused lohutamised või õpetamised. Panin tähele, kuidas ma automaatselt kaitsesse tõmbusin, kui minu jutu tõelist iva jätkuvalt ignoreeriti. Põhimõtteliselt oli edaspidine suhtlus välistatud, sest ma olin juba endasse tõmbunud ja otsustanud sellele inimesele rohkem mitte midagi rääkida. Nii me siis rääkisimegi hoopis niisama tühistest asjadest tegelikku kontakti üldse loomatagi. Ja siis ma panin tähele, kui imeliselt mõjub, kui sõbranna sind päriselt kuulab, huvitub sinu maailmast ja sind mõistab. Olen tõeliselt tänulik, et minu elus on selliseid inimesi. Loomulikult andsin ise ka oma parima, et suhtlustõkkeid vestlustest miinimumini viia. Alati see ei õnnestu, kuid ma tõesti teadlikult pingutan selle nimel.
Viimastel päevadel olen päris palju mõelnud kvaliteetse suhtluse üle. Olen aru saanud, et tõeliseks suhtlemiseks on vaja luua kontakt. Mind tõi tõelise kontakti tunnetamise juurde tantsimine. Nimelt tangot tantsides algab tants alati kontakti loomisest. Kui pole kontakti, pole tantsu. Nii lihtne või keeruline see ongi. Kaks inimest ei saa liikuda samas rütmis ja suunas, kui nad pole energeetiliselt üheks saanud. Tants hakkab sujuma, kui on saavutatud ühendus. Millal tekib tantsus kontakt teise inimesega? Esiteks, et üldse saaks toimuda ühenduse tekkimine kahe inimese vahel, pean ma seda siiralt tahtma. Seejärel on vaja lahti lasta vajadusest kontrollida teist inimest ja olukorda ehk mul tuleb usaldada tundmatut, sest mul pole õrna aimugi, milliseid liigutusi mu tantsupartner tegema hakkab. Ja selleks, et ma saaksin usaldada kogu protsessi on vaja olla haavatav. See tähendab, et mina olen antud hetkel kohal oma tunnete ja mõtetega siiralt ja täielikult ning seda on ka teine inimene. Kui saavad kokku haavatavus, usaldus, tahe ja kohaolu, algab kahe inimese loodud ühine tants. Kuigi ma rääkisin siinkohal tantsimisest, siis tegelikult kehtib sama meie igapäevases suhtlemises.
Teise inimese kuulamiseks on vaja soovi tema jaoks olemas olla, tahtmist võtta teda vastu sellisena nagu ta on ja seejärel loobuma vajadusest probleem teise inimese eest ise ära lahendada. Tean, et see on vahel väga raske, eriti pereliikmete puhul, sest me kõik ju tahaksime vaid parimat neile. Samas on meil kõigil omad mured ja rõõmud, mis on eluks olemise üks hindamatu osa. Meie tunded on ajutised, need tulevad ja lähevad, kuid intensiivsete tunnete ja mõtete korral on meil vaja neid kellegagi jagada. Suurte tunnetega üksinda olemine on vahel lihtsalt nii hirmutav. Pealegi sünnivad parimad lahendused probleemidele, kui saab oma mõtteid lähedastega jagada ning seeläbi selgemini näha oma olukorda. Mida tuleks siis teha, et saaks sündida kahe inimese vaheline jagamise-kuulamise tants?
Lõpeta ignoreerimine ja keskendu oma partnerile. Minu jaoks on niivõrd koormavad need vestlused, kus teine on suurest viisakusest vait ja ootab kuni sa oma jutu lõpetad, et saaks lõpuks ometi rääkida endast. Sedasi võivad kaks inimest omavahel monoloogi palli edasi tagasi pidevalt põrgatada. Kuid see ei ole südamest südamesse suhtlemine. Kindlasti oled kogenud, kui häiriv on rääkida inimesega, kes samal ajal näpib telefoni või vaatab telekat või inimesega, kes ilmselgelt ei huvitu sinust. Tõeliseks kuulamiseks tuleb lasta lahti oma tõest ja selle pidevast kuulutamisest. Las igaühele jääb oma tõde. Ava oma süda ja kuula, mida sulle räägitakse. Kujuta ette, et sa sulged kõik muud segajad ja järgi jääb vaid sinu siiras soov teist inimest mõista ja toetada. Ole avatud ja aktsepteeri partnerit. Ära anna nõu, kui sult seda otseselt ei küsita ning ära anna hinnanguid. Hinnangud tapavad igasuguse vestluse juba eos.
Kuula aktiivselt ja soodusta oma kaaslast rääkimisel. Kuula teda vaikides, ole aktiivselt tema poole suunatud kehapoosis, vaata talle silma, väljenda toetust ja huvi. Annan keha keelega märku, et sa kuulad teda. Näiteks nooguta peaga või kasuta lühirepliike “mhmh”, “ahsoo”, “jah”, “mõistan”. Kuulates pane tähele rääkija tundeid ja kehakeelt. Proovi tunnetada, mis teda tegelikult vaevab, sest sõnad ei anna alati edasi tegelikku tõde. Aktiivne kuulamine on näiteks see, kui su laps õhtusöögi eel tuleb küsima: “millal õhtusöök valmis saab?” ja sina kuuled: “ma olen näljane”. Aktiivse kuulamise puhul paned sa tähele, kui teine inimene on kurb, kuigi ta suu naeratab.
Peegelda tagasi kuuldut ehk ümbersõnastamine. See on vajalik selleks, et kuulajana saaksid kindel olla, et mõistsid teist inimest õigesti. Vahel inimesed räägivad kiiresti või segaselt või liiga tundeküllaselt. Peegeldamine tähendab, et sa kordad partneri jutu põhisisu üle oma sõnadega. Kui kuulaja on valesti mõistnud, siis on rääkijal võimalik seda parandada. Peegeldamise tulemusena paraneb kontakt ja mõistmine partnerite vahel. Peegeldamist võib alustada sõnadega “Kui ma sinust õigesti aru sain, siis ….”, “Tähendab, sa arvad siis …”. Kui ümbersõnastamine on täppi tabanud, siis ütleb rääkida pea alati “jah”, “õigus”, “täpselt”.
Peegelda tagasi tundeid. Ümbersõnastamisest järgmine samm on tunnete peegeldamine. Kui su vestluspartner räägib millestki ja sa paned tähele, et ta on muutunud kurvaks selle juures, siis saadki näiteks öelda: “Ma näen, et see teeb sind kurvaks”. Tunded on tavaliselt päris raske peegeldada, kuid just tunnete mõistmine ja peegeldamine loob tõeliselt tugeva kontakti vestluspartnerite vahele. Tunnete peegeldamisel aitab järgmisele keskendumine:
- Keskendu tundeid väljendavatele sõnadele;
- Pange tähele sõnumi üldist sisu;
- Järgi kehakeelt;
- Küsi endalt: “kui mul oleks olnud selline kogemus, mida mina siis tunneksin?”
Kuulamisele kulub meie elus rohkem aega, kui millelegi muule ja meie oskus kuulata mõjutab meie sõprussuhteid, pereelu kui ka edu töös. Kuulamine koosneb teise inimese kuulmisest ja hõivatusest sellest, mida teine ütleb. Hea kuulaja vastab rääkija jutule peegeldamisega. Ta ütleb oma sõnadega üle jutus väljendatud mõtteid või tundeid ja see on rääkija jaoks märk mõistmisest ning aktsepteerimisest. Minu kogemus ütleb, et kuulamine on kontakti loomine. Olgu see tango tantsimine või igapäevane lähedase inimese kuulamine, algab kõik kontakti loomisest, mis aitab meil kuulata teise inimese kehakeelt, mõtteid ja tundeid. Ainult selle usaldusliku kontakti pealt saab sündida kahe inimese vaheline energiavahetus. Loodan, et need väikesed mõtteterad kuulamise teemal inspireerivad sind otsima sügavamat ja siiramat kontakti oma lähedastega. Pane tähele ennast järgnevate päevade jooksul ja vaata, mida on sulle vaja selleks, et luua kontakt teise inimesega.
- Kasutatud kirjandus: Robert Bolton. “Igapäevaoskused. Kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada.”