Laste kasvatamine läbi positiivse distsipliini

Täna tahaksin jagada oma mõtteid ja avastusi seoses laste kasvatamisega. Olen juba mõned aastad oma väikse lapse kõrvalt tõmmatud sellesse põnevasse maailma, mida pakub emadus. See aeg on pakkunud nii palju erinevaid tundeid ja kasvamisi. Öeldakse, et lapsed tulevad meid õpetama ja tõepoolest on teadlikuks vanemaks kasvamise teekond olnud üks suurimad ja väljakutsuvamaid rolle minu senises elus. Raseduse ajal pöörasin tähelepanu kõigele sellele, mis kaasneb rasedusega ja tegin ettevalmistusi selleks, et sünnitus võiks olla võimalikult loomulik ja sujuv nii mulle kui lapsele. Enamus minu fookusest läkski sinna. Pean ütlema, et alles pärast lapse saabumist mõistsin, kui oluline oleks olnud eelnevalt ette valmistada ka selleks, mis tuleb pärast :)

Peale sünnituse valmistusin ainsana ette imetamiseks ja ma arvan, et tänu sellele kulges see minu jaoks probleemivabalt ja loomulikult. Kõik ülejäänu tuli selgeks õppida läbi praktika ja lapse kõrvalt vajalikke teadmisi juurde ammutades. Oli ikka väga palju seda, mida ei saa päris loomulikust tunnetusest teada. Jättes kõrvale lapse uinumise, söötmise, potitamise jne teemad, olen kõige rohkem pead murdnud selle üle, kuidas ja mida tähendab lapse kasvatamine enesekindlaks, õnnelikuks ja end armastavaks inimeseks. Oo jaa, muidugi ma teadsin, et kõige selle jaoks on vaja eelkõige ohtralt armastus, hoolitsust ja tähelepanu. Samas ainult sellest ei piisa. Eriti kui laps on saanud juba u 2-aastaseks, mil hakkab inimese mina-areng. Sel ajal, kui ta hakkab avaldama oma tahet ja soove, end kehtestama ja tahab olla vaba. Olles aastaid õppinud inimpsüühika salajasi keerdkäike tundus mulle kohati loogiline, et kõik holistilise maailma väärtused kanduvad üle ka lastele. Samas oli siit sealt kuulda kõikide teiste arvamusi, kuidas peaks last nö distsiplineerima läbi keelamise, karistamise, kiitmise, õpetamise, kontrollimise. See läks kõik minu sees vastuollu seni kogetuga.

Ma ju teadsin, mida teevad täpselt need samad tegevused täiskasvanute vahelistes suhetes ja tagajärg ei ole meeldiv, kui mitte öelda laastav. Seega, kuidas saab siis olla, et laste puhul me teeme kõike seda ja tahame loota, et meil päriselt ka säilib lastega soe ja usalduslik suhe. Reaalsus on see, et lapsed ei ole selles osas erinevad täiskasvanutest. Me kõik igatseme olla armastatud ja hoitud. Me saame seda tunnet tunda olles tõelises ühenduses teise inimesega. Ma olen varasemalt kirjutanud suhtlemisest ja sellest, mis takistab inimeste omavahelist mõistmist. Kahjuks enamus suhtlemist on paraku sellised, milles puudub kahe inimese vaheline sügavam kontakt. Kuid selline suhtlemine jätab meid tühjaks. Täpselt sama on lastega. Nad vajavad eelkõige kontakti ja kogu laste kasvatamine algab kontakti loomisega. Ilma selleta pole võimalik mitte midagi väärtuslikku saavutada.

Mul võttis aega, et enda sees see pidev vastuolu lahendada. Oi, kuidas ma heitlesin endas. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et lapse teise tuppa rahunema saatmine, noomimine, keelamine ja käskimine või asjade üle järgi mõtlemine loob kontakti ja usalduslikku suhet. Kuidas saakski see nii olla, kui olen teraapiate tegemise käigus näinud nii palju katkisi hingi, kelle enesekindluse, eneseväärtustamise ja enesearmastuse on hävitanud just needsamad tegevused lapsepõlvekodus või lasteaias. Pea alati jõutakse tagasi sinna varajasse lapsepõlve, kus laps on hakanud uskuma, et ta teeb kõike valesti ja ei vääri armastust. Seega peab olema parem moodus selleks, et lapse enesekindlus ja armastus enda vastu mitte ei kahaneks aastatega vaid ainult kasvaks. Lõpuks ometi olen jõudnud kindlale arusaamisele, et laste kasvatamiseks on vaja lähtuda samadest põhimõtetest, mis täiskasvanute omavahelises suhtlemises. Ainsa vahega, et tuleb arvesse võtta lapse ealist arengut ehk mida ta teatud eas on üldse suuteline mõistma ja oskama. Suhtlemise kohta vaata varasemaid postitusi siin ja siin. Kõik algab lapse kuulamisest, mõistmisest, kontaktis olemisest ja alles seejärel vajaliku käitumise korrigeerimisest või uute oskuste õpetamisest.

Ma saan öelda, et olen teoorias jõudnud päris heale selgusele, kuidas ja millistest aspektidest lähtuda. Tunnistan, et teooria praktikasse viimine on hoopis raskem ülesanne. Samas ei ole see võimatu, kui tead, mis teha. Ja lõppkokkuvõttes jõuame me ikka ja alati tagasi tõdemuseni, et kõik algab sinust endast. Kui sina oled lapsevanemana energiast tühi ja ei ole ära õppinud juhtima oma tundeid, siis ei saa sa lapsele anda seda vajalikku eeskuju, mida ta vajab. Selleks, et positiivselt distsiplineerida (õpetada talle uusi oskusi) last, on sul vaja kõigepealt distsiplineerida ennast. Kui sinu last tabab jonnihoog ja sina ei suuda jääda selle juures rahulikuks, vaid lased oma emotsioonidel käivituda ja enda üle võimust võtta, siis on lõpptulemuseks kaks jonnivat last. Ainult üks neist on aastaid kauem siin maailmas elanud :)

Igapäevaselt küsib laps meie käest sajal võimalikul viisil: kas sa näed mind? kas sa kuuled mind? kas ma olen oluline? Ja see, kuidas meil on õnnestunud neile vastata, peegeldub otseselt nende käitumises. See on nii peen psühholoogiline keel kohati, et siin tõesti ei piisa lihtsalt kogu südamest lapse armastamisest. On vaja ka oskust, et oma sõnadega ja oma kontrollimatute tunnetega mitte kahju teha. Lapsed tahavad olla meiega igapäevaselt ühenduses (sügaval hingelisel tasandil) ja nad teevad selleks kõik, et see saavutada. Vahel tuleb selleks teha veidraid ja mitte nii aktsepteeritavaid asju. Iga sellise käitumise taga on peidus mõni rahuldamata vajadus. Kuna lapsed ei oska end sõnades väljendada, siis seisavad nad oma vajaduste eest tegudega. Minu kogemus näitab, et tegelikult ei oska ka paljud täiskasvanud oma vajadusi väljendada ja siis kas käituvad ebameeldivalt ehk jonnivad või lihtsalt neelavad kõik alla. Selles mõttes on laste viis enda eest seista imetlusväärne, kuigi vahel väga valus vanemale.

Teades, et lapse häiriv käitumine kisendab rahuldamata vajaduse järgi, ei ole minu meelest ükski karistava loomuga tegevus üldse õigustatud. Õnneks olen avastanud enda jaoks sellise asja nagu positiivne kasvatus (distsiplineerimine), sest see ainsana haakub minu holistilise väärtussüsteemiga. Ebameeldivale käitumisele on tihti esimene reaktsioon vastata vihaga, agressiivsusega, häbistamisega, rahunemistooliga, noomimisega, kisamisega jne. Palju inimlikum ja adekvaatsem oleks lähtuda järgmistest sammudest:*

1. Tuvasta vajadus. See on kõige keerulisem asi teha, sest enamus ajast tuleb tegeleda pimeduses kompamisega. Laste baasilised vajadused on turvalisus, lähedus, tähelepanu, armastus, kuid ka reeglid, rutiinid, piiride tunnetamine, selge tagasiside vanematelt või teistelt täiskasvanutelt.

Vahel on virila ja jonniva lapse põhjus nälg, üleväsimus, liigne stimulatsioon, kuid vahel tuleb see sellest, et vanem ei sea piire seal, kus peaks seda tegema või tegeleb laps mõne uue oskuse omandamisega või tuleneb stressirikas olukord väljaspool kodu (lasteaiaga kohanemine vms). Saan täitsa julgelt väita, et kui tuvastada õige vajadus, siis laheneb probleem kindlasti. Iga konflikti lahenduse võti seisneb mõlema poole vajaduste tuvastamises. Kahjuks ei oska täiskasvanudki oma vajadusi tuvastada, rääkimata siis lastest. Seega tuleb laste puhul appi võtta intuitsioon ning vahel lihtsalt arvata ja katsetada.

2. Rahune ise maha ja aita oma lapsel rahuneda. Sul ei ole võimalik oma last aidata või talle midagi õpetada, kui sa oled ise oma kontrollimatute tunnete meelevallas. Ja me teame seda väga hästi, et lapsed oskavad tugevalt meie tundeid esile tuua. Seega on ülioluline tegeleda endaga pidevalt. Tuleb õppida taltsutama oma emotsioone ja selgeks õppida need tehnikad, mis mõjuvad sulle rahustavalt. Eelkõige tuleks ära õppida oma viha konstruktiivselt suunama. Väga võimalik, et see on pikk protsess. Olen ise tegelenud aastaid oma tunnete juhtimisega, kuid ikka veel on vaja seda pidevalt teha ja arenguruumi on küllaga. See on töö iseendaga, sest laps õpib just vanemalt oma tunnetega hakkama saamist. Nii nagu meie saame hakkama oma viha, kurbuse või muude tunnetega, täpselt nii hakkavad nemad ka käituma. Kui me oleme ise õppinud ära enda rahustamise, siis tuleks seda õpetada ka lapsele. Alles seejärel, kui suured tunded on jahtunud ja kõik on rahunenud, saab tegeleda probleemse olukorraga.

3. Õpeta lahendama probleemi. Kui tunnete möll on jahtunud, siis tuleks vaadata otsa olukorrale, mis vajab lahendamist. Siinkohal ongi lapsevaema roll õpetada lapsele erinevate eluliste olukordadega hakkama saamist. Tuleks aidata näha, mis täpselt juhtus ja mis põhjustas teatud käitumist ning seejärel aidata leida lahendus, kuidas halb tagajärg heastada. Muidugi seda saab alles teha u 4. aastaste lastega. Väiksemate laste puhul piisab sellest, kui me eemaldame neid sellest probleemsest või ohtlikust olukorrast, näiteks kui eemaldame eseme, mida ta on visanud.

Veidral kombel paneb elu meid ikka ja jälle proovile. Täna hommikul oli mul võimalik harjutada oma emotsioonide taltsutamist, kui hommikul teatas mu väike 3-aastane, et ta ei soovi putru oma kausist süüa, vaid minu omast. Kui olin teatanud, et tal on oma kauss ja mina tahan oma kausist süüa, sai ta nii vihaseks, et tema puder lendas laia kaarega põrandale. Kauss oli kildudeks ja kogu põrand putru ja lillasid mustikaid täis. Oo jaa, see oli just see hetk, kus ma harjutasin oma esmase reakstiooni taltsutamist. Ma lihtsalt ootasin korraks, hingasin mõned korrad sisse ja välja ning suutsin kuidagi rahulikuks jääda. Muidugi ma andsin teada, et see ei meeldinud mulle üldse ja rääkisin sellest, et vihane võib olla, aga asju ei tohi vihahoos loopida. Ütlesin, et oma vihauss tuleb enda seest välja lasta, mille peale ta jooksis nö stressipalli järgi ja hakkas oma vihaussi välja ajama. Igatahes õnnestus lapsel ka kiiremini maha rahuneda, nähes, et mina ei läinud nii närvi. Kuid ütlen ausalt, see nõudis mult päris suurt jõupingutust, et end siiski rahustada ja mitte kohe reageerida :)

Ma olen väga õnnelik, et olen avastanud enda jaoks positiivse vanemluse kasvatusviisi. Selle põhimõtted on niivõrd lihtsad ja loogilised, nüüd tuleb vaid teha ära see raske pool ja neid rakendada. Enamasti tähendab see tegelemist oma enda arengus olevate kitsaskohtadega. Kuna kõik see on üks pikk ja põnev teekond, siis jagan edaspidigi oma avastusi sellel teekonnal, sest lõpuks ometi on hakanud selginema mingi kindel äratundmine minu sees, kuidas ja mis viisil võiks lapsevanemaks kasvamine olla kooskõlas holistilise maailmakäsitlusega.

  • Loetelu pärineb raamatust “Positive Parenting. An essential guide.” Rebecca Eanes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga