Veidi rohkem kui kuu aega tagasi sain taaskord kogeda sündimise ime. Meie perre on lisandunud uus hingeke ning minu aeg ja tähelepanu on taaskord intensiivsemalt pere juures. Viimase aja mõtted ja kogemused on kõik olnud seotud sündimisega ja uute algustega. Tahaksin seekord jagada oma tähelepanekuid sünnist ja seda rohkem psühholoogilises mõttes. Me kõik oleme kogenud sündi ja kuigi tavapäraselt sellele väga tähelepanu ei pöörata, siis see on kõige olulisem sündmus meie elus. Hoolimata sellest, et teadlikult me seda hetke ise ei mäleta, jätab sünd meie alateadvusse palju jälgi. See paneb alguse kogu ülejäänud elule ning meie keha mäletab sündimist alati.
Mulle meenub kui aastaid tagasi osalesin ühel sünni tervendamise seminaril, enne veel kui ise emaks olin saanud, ja pärast seda seminari ei saanud ma kuidagi enam alahinnata sündimise mõju inimese elule ja psüühikale. Ma polnud esiteks kunagi mõelnudki sellele, et mis võivad olla erinevad käitumismustrid neil inimestel, kes sünnivad keisriga või neil, kes võitlevad ise läbi sünnikanali siia ilma. Tavaliselt need inimesed, kes on saanud loomulikult sündida meditsiinilise sekkumiseta, kannavad vähem psühholoogilisi traumasid. Näiteks osad inimesed alustavad elus mitmeid projekte aga ei ole eriti head asjade lõpuni viijad, samas teised viivad alati alustatu lõpuni. Ma polnud varasemalt mõelnud, et ka see võib olla seotud sellega, kuidas me siia maailma sündisime.
Kuigi ma olin arvanud, et ei ole võimalik mäletada oma sündi, siis ma eksisin. On võimalik mäletada. Keha mäletab. Tookord loodi meile oma sünni kogemiseks imeline keskkond ja kui ma olin selle läbi teinud, siis teadsin täpselt, mida tunneb üks väike beebi üsast tulles. On täiesti õige, et valgus oli ere, müra oli suur ja ainus, mida vajasin, oli ema kaisus olemine. Keha oli teinud läbi suure muutuse ja see vajas rahunemist ning kohanemist. Kuigi ma ei suutnud äsja kogetut lõpuni lahti mõtestada, teadsin täpselt, mida tähendab sündimine siia maailma. Mu keha tõesti mäletas ja läbi kehamälu oli selle ürgse ja olulise sündmuse tähtsus, ilu ja valu taaskord taastatud mu teadlikus mälus. Ma olen äärmiselt tänulik, et ma sain seda kogeda ja ennast tervendada läbi selle enne oma laste sündi. Vastasel juhul ei oleks ma kunagi lõpuni mõistnud, miks naised eelistavad loomulikku sünnitust ja miks see on oluline.
Selle teadmisega ma läksin sünnitama oma lapsi. Nüüd täna, pärast teise lapse sündi, olen kindel, et kellelegi teisele elu andmine on mõnes mõttes taaskord ka enda sündimine. Sünnitamine annab võimaluse teha vigade parandust. Kahtlemata läbi iga lapse sünni sünnib uuest ka naine ja kui teha seda kõike teadlikult, siis on võimalik tervendada oma hingehaavasid. Neid hirme, mille on jätnud iseenda sünd siia maailma ja neid hirme, mida on suguvõsa sulle pärandanud. Minu esimene sünnitamine oli suurema rõhuasetusega sellele, kuidas loomulikult ja leebelt sünnitada, nii et laps saaks hea stardi. Teine sünnitamine oli selles mõttes eriline, et ma olin lisaks beebile keskendunud ka oma vanade hirmude lahti laskmisele kui ka esimese sünnituse tervendamisele. Ja see toimis suurepäraselt!
Minu meelest on väga oluline sünnituseks ette valmistada ennast nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Füüsilise ettevalmistuse kohta räägitakse palju siin ja seal ning pean ütlema, et kui su keha on harjunud hingama läbi valude, siis ta ei vea sind mitte kuidagi alt ka sünnitusel. Sellele tasub panustada. Veelgi olulisem on aga vaimne ettevalmistus, et sünnitamine oleks tervendav ka naisele. Ma kasutasin seekord sünnitoetaja ehk doula (aitäh, Svea!) abi, et tervendada võimalikke hingehaavu, mis on saadud enda sünniga või kaasa võetud oma suguvõsalt. Ma tegelesin raseduse ajal juba nende ebameeldivate tunnetega, mis minus rasedusega pead tõstsid. Eelkõige muidugi erinevad hirmud. See andis mulle kindlama sihi, mida ma uue sünnitamisega tervendada tahaksin.
Mul oli eesmärgiks tervendada teatud aspekte, millega ma täiesti rahul ei olnud esimese lapse sünni juures. Lisaks ilmnesid mul raseduse ajal veidrad hirmud, mida ma polnud varem kogenud. Ma ei kartnud sünnitust aga ma kartsin midagi…. Lõpuks pidin ma seisma silmitsi hülgamishirmuga, mis on niivõrd sügav ja baasiline hirm. Olen seda oma elus ikka tundnud, kuid raseduse ajal see võimendus. Ma taipasin, et selle juured ulatusid minu enda sünnini. Tol ajal, kui mina sündisin, viidi ju kõik lapsed emade juurest ära. Me olime üksinda kuskil võõras kohas võõraste inimestega. See oli norm. Täna me teame, et see ei ole beebi jaoks norm ja õnneks tähtsustatakse neid esimesi hetki ema ja beebiga aina enam. See hülgamishirm on aegajalt ikka pead tõstnud. Seepärast ma seadsin sünnitamise ajal endale taotluse minna ja hingata see hirm endast välja. Koos uue elu tulemisega tahtsin ma selle käigus tervendada ka ennast. Samuti tahtsin ma tervendada neid aspekte, mis esimese sünnitusega kripeldama jäid. Sedasi teadlikult, kolme taotlusega: kinkida beebile leebe ja sekkumisvaba sünd, tervendada enda hülgamishirm ja tervendada esimese sünnituse taastumisaega, ma “teele asusin”.
Täna saan ma kinnitada, et ma saavutasin need eesmärgid ja enamgi veel. Meie beebi sündis nii malbelt ja leebelt. Ma lubasin asjadel juhtuda ja ma hingasin oma hirmud endast välja. Ma olin teadlik igast minutist ja hetkest sündimise protsessis ja see tundus nii ebamaiselt reaalne. Neil esimestel varahommikustel tundidel vahetult peale sündimist lebasid mu kaisus meie pisike tütar ning ainult mulle nähtav minu sisemine laps. Ma tervendasin sedasi iseennast. Taipan nüüd veelgi enam, et sünnitamine võib olla ime terapeutilises mõttes, kui vaid lasta sel juhtuda.
Ma julgustan kõiki tulevasi sünnitajaid sügavamalt vaatama iseendasse raseduse ajal, et püüda kinni neid pinnale tulevaid tundeid. Sünnitamine ehk uue elu sünd annab alati naisele võimaluse sündida uuesti. Seda võimalust tasub ära kasutada, sest see on tervendav ürgsel tasandil. Inimese sünd on alati ime. Kõige võimsama väega sündmus, mis võib meid valust laastada või anda meile tiivad. Teadlikkus annab meile võimaluse valida tiivad!
Palju-palju-palju rahulikku õnne!
Tänan! :)
Imelist kooskasvamist teile!
Tänud, Mari-Liis!