Kuidas vanemana soodustada lastevahelist head läbisaamist?

Suhted vanematega on olulised ja nende suhete kvaliteet saadab meid terve elu. Kuid täpselt samamoodi on olulised suhted õdede ja vendadega. Ma pole varem pidanud isiklikult mõtlema selle üle, kuidas ja mida saavad vanemad teha selleks, et laste vahel soojad suhted säiliks. Kuid saades teistkordselt emaks ja teades teraapiatest, kui paljud kurdavad kehvi suhteid oma õdede-vendadega, oli vaja sellesse teemasse natuke sügavamalt sukelduda. Lugesin raamatut “Õed ja vennad rahujalal” ja pean ütlema, et asjad said palju selgemaks. Oli lausa hämmastav lugeda, kui kohutav on olnud mõne lapse elu seetõttu, et kodus valitses pidev tüli ja kius laste vahel. Kui perre sünnib teine, kolmas jne laps, siis muutub alati senine perekonna süsteem ja see mõjutab kõiki selle liikmeid, mitte ainult ema ja isa.

Kujuta ette järgmist olukorda. Ühel ilusal päeval ütleb su kallis elukaaslane sulle, et kuna sa oled nii imeline, siis ta tahaks endale veel ühte sellist imelist kaaslast. Ta toob koju uue naise. Ta annab talle koha oma voodis. Kallistab ja hoiab teda. Räägib sulle, et sul tuleb tema vastu viisakas ja kena olla, sest ta alles kohaneb oma uue eluga. Kui talle on riideid vaja, siis ta annab sinu kapist talle su vanu riideid. Poole tähelepanust ja hoolest, mida sa enne kogesid läheb uuele naisele. Mis on su esimesed tunded sellele mõeldes? Võin vaid oletada, et väga õnnelik sa selle üle ei ole. Tõenäoliselt kõige muu juures tunneksid end hüljatuna, üksikuna, mitte armastatuna, segaduses ja vihasena. Ja siis, kui juhuslikult see uus naine oleks veel lahe inimene, siis oleksid need tunded vastuolulised ka. Kuidas on võimalik armastada ja vihata samal ajal? Tuleb välja, et on. Sarnases olukorras leiab end ka väikelaps, kes on saanud endale õe või venna. Mida väiksem laps, seda raskem on tal uue olukorraga alguses leppida.

Lapsel on raske loobuda senisest positsioonist perekonnas. Eriti veel esimesel lapsel, kes on seni olnud tähelepanu keskpunktis. Kuid kõik need esimesed lapsed saavad troonilt tõugatud, kui saabub uus laps. On väga oluline, et lapsevanemana mõistad, et lapsel võivad olla päris tugevad ja kohati teid ennast hirmutavad tunded. Kinnitan, et see kõik on täiesti normaalne! Kohanemine ja uue eluga harjumine võtab aega. Mõnel lapsel kauem kui teisel ja vahel löövad kohanemisraskuste tagajärjed välja hiljem täiesti ootamatult. Õnneks on beebid armsad ja tavaliselt lastele meeldivad need väikesed uued tegelased. See, kui harmooniliseks kujuneb teie pereelu ja kui hästi hakkavad teie lapsed omavahel läbi saama, sõltub sellest kui hästi suudate toetada oma (eriti esimest) last sel kohanemisperioodil.

Kõige olulisem kõigest on see, et sa mõistad oma lapse võimalikke tundeid ning lubad olla absoluutselt kõikidel tunnetel. Võtad vastu need vihapursked, jonnihood, koledad sõnad beebi aadressil jne. Kõik tunded tuleb vastu võtta ja lubada neil olla. Kuid samas ei saa ära unustada, et nüüdsest on vaja tagada rohkem kui ühe lapse heaolu. See tähendab seda, et kaitsta tuleb mõlemat last, et nad teineteisele haiget ei teeks ja samas teha kõik, et soodustada nendevahelise sideme tekkimist. See ei ole alati kerge ülesanne. Ma mõtlesin alati, et mis seal siis nii keerulist ikka saab olla, kui perre lisandub uusi liikmeid. Kuid alles lõpuni mõistsin õdede-vendade suhte valu ja varjukülgi teraapia õpingutes. Ja samas kui suhe õdede-vendade vahel on hea, siis on see üks ilusamaid ja toetavamaid suhteid, mis saadab meid terve elu.

Minu meelest on tõeliselt kohutav, kui kodus valitseb pidev vaimselt halb ja negatiivne keskkond ning kui lapsed peavad taluma õdede-vendade vahelist kiusamist või terrorit. Lapsepõlv vanemate katuse all ja oma päritolu perekonnas on pikk teekond ning vanematel on oluline roll selles, et tagada kõigile pereliikmetele vaimselt hea kasvukeskkond. Raamat “Õed ja venna rahujalal” andis mulle palju väärtuslikke nõuandeid ja soovitusi. Kõik need mõtted olid täielikult kooskõlas sellega, mida terapeudina õpingutes ja klientidega töötades olen kogenud.

Jagan siinkohal olulisemaid põhimõtteid:

Lastel on vaja, et nende õdedesse-vendadesse puutuvaid tundeid tunnistatakse.
Võta vastu kõik tunded, mis lastel on üksteise suhtes. Aktsepteeri tundeid, kuid korrigeeri käitumist ehk ära luba kiusu ja haiget tegemist. Kui laps räägib koledasti oma õest või vennast, siis kuula ta ära. Isegi kui su südamel on valus kuulata, mida ta ütleb. Kuula ära ja proovi mõista, mis paneb su last nii rääkima. Suure tõenäosusega on ta tundnud mingit ebaõiglust, armukadedust või ei tunne end armastatuna. Kui suudad lasta lapsel auru välja lasta ja tunnetel vaibuda, saad hiljem leida ka lahenduse. Tea, et väiksed lapsed ei suuda kontrollida veel oma tundeid ja nad on isegi segaduses oma tunnetest ja nende intensiivsusest. Siinjuures vajavad nad meie abi. Kui su laps teatab, et talle uus beebi ei meeldi või ütleb, et viige ta tagasi, siis ära kuku teda parandama või veenma, et nii pole ilus öelda. Tee oma süda tugevaks ja kuula ära oma laps, sest sedasi kuulad ära tema südamevalu. Kuulates on võimalik mõista ja mõistes on võimalik terveneda.

Väldi kiusatust lapsi omavahel võrrelda.
Väldi kiitvaid võrdlusi ja laitvaid võrdlusi. Keskendu alati konkreetsele lapsele ja tema tegevusele ilma teda teisest lapsest paremaks või halvemaks tehes. Laps vajab täistähelepanu endale ja oma isiksusele ning õdede-vendade tegevus, oskused või tublidus ei puutu üldse asjasse.

See põhimõte on tõesti oluline. Tahes tahtmatult lipsavad meie huulilt märkused, et “miks sa ei suuda teha nii nagu su õde?”, “vaata, kui ilusti su vend sööb aga sina ikka mängid oma toiduga!”. Ausalt, kui mu mees mind pidevalt võrdleks sedasi kellegi teise täiskasvanuga, siis mul oleks tahtmine talle paar krõbedat sõna öelda. Uskuge, lapsed tunnevad ka end halvasti, kui te neid võrdlete kellegi teise “tublidusega”. Tänapäeva ühiskonnas on nagunii seda pidevat võrdlemist nii palju ja see laastab meie vaimset heaolu. Parim, mis me teha saame, on kui me ise ei võrdle lapsi omavahel ega teiste lastega ning keskendume alati konkreetse lapse probleemile või edusammule.

Kõik ei pea olema võrdne. Igat last tuleb võtta sellisena nagu ta on.
Näiteks selle asemel, et võrdväärset armastust kuulutada (ma armastan sind samapalju kui su õde), näidake lastele just neile suunatud erilist armastust (“Teist sinusarnast maailmas pole. Sind pole võimalik mitte kellegagi asendada.”). Ma ise pole veel kogenud seda, et lapsed uuriksid seda kui palju vanem neid armastab, kuid selliseid küsimusi võib tulevikus ette tulla. Tundub tõesti palju parem igale lapsele isiklikult armastust jagada ja ilma võrdlemata kui palju kedagi teist armastatakse. Sama kehtib ka kõige muu osas, nagu ka riiete ja mänguasjade ostmine. Minule jäi kõlama selle põhimõtte sisu selles, et kõigile ei pea kõike võrdselt tagama, vaid oluline on tagada kõikide laste vajadused individuaalselt.

Ärge pange lapsele peale ühtegi rolli.
Tuleks vältida selliseid mõttemustreid nagu “vanem laps” ja “pesamuna”, “suur” ja “väike”, “aktiivne” ja “rahulik” jne. Kõige parem on olla neutraalne ning läheneda igale lapsele individuaalselt. Teine laps ei puutu ju kuidagi asjasse, kui keskendun oma esimesele ja vastupidi. Inimesed kipuvad vastavalt ootustele elama hakkama. Kui ikka pidevalt öelda lapse kuuldes, et ta on laisk või häbelik või ulakas, siis laps hakkab vastavalt sellele kuvandile ka elama.

Seal raamatus oli veel väga palju olulist teadmist selle kohta, kuidas laste omavahelisi riide lahendada ja kui palju sekkuda ja kas üldse. Seega soovitan seda raamatut kõigile lastevanematele, kellel on mitu last ning ka neile, kes ise tunnevad, et ta suhted õdede-vendadega pole kõige paremad.

Kui veidi pingutada, on võimalik oma laps(t)e armukadedust leevendada ning anda hea start õe-venna soojale suhtele. Ma ise jälgin ülal nimetatud põhimõtteid ja näen, et need aitavad. Olen lubanud oma esimesel lapsel tema tugevaid tundeid välja elada ja rääkinud temaga sellest, et ei ole alati kerge olla suurem venna. Kuid üks läbivaid asju, mida hakkasin kohe teise lapse sünnist tegema, on valjusti laste kuuldes rääkima sellest, kuidas nad teineteisele meeldivad. Esimese lapse kuuldes räägin beebile, kui suurepärane vend tal on. Kui beebi naeratab talle, siis ütlen suuremale lapsele kui väga ta meeldib beebile. Soodustan igatepidi seda, et nad tunneksid, et nad meeldivad teineteisele. See on ju ikka nii, et kui sa tead, et sa kellelegi väga meeldid, siis automaatselt on su suhtumine sellesse inimesse parem ja soojem :)

Loodan, et leidsid nendest mõtetest abi nagu mina leidsin seda raamatut lugedes. Tean, et õdede-vendade vaheline soe suhe on võimalik ning mul on hea meel, et vanemana saan ma seda soodustada ning toetada nii, et iga perekonnaliige tunneks end oma kodus hästi. See ei pruugi alati kerge olla aga kahtlemata on see väärt ettevõtmine.

Kuidas on sul suhted oma õdede-vendadega?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga