Elu võimalikkusest ilma suhkruta

Suhkruvaba programmi läbimisest on nüüdseks pea 5 kuud möödas ja elu ilma suhkrusõltuvuseta jätkub väga loomulikus kulgemises. Mis ma siis olen sellest kõigest õppinud? Kuidas toitun praegu ja kas on olnud kiusatusi suhkruga maiustamisele? Mulle tundub, et kui tõeliselt ette võtta teekond toitumise muutmiseks või ükskõik millisest toidust loobumiseks ja seda vähemalt kuu aega iga jumala päev teadlikult harjutada, siis saab sõltuvuslikust toiduainest või sõltuvuslikust söömisest jagu küll. Tunnen, et see kaks kuud tõi uusi häid harjumisi, mida enam tagasi pöörata pole võimalik.

Pärast programmi lõppu olen lähtunud põhimõttest, et külas ja restoranides süües söön soolast toitu julgelt, sest üldises plaanis on sellised söömised erandlikud ja need ei löö väga suuresti sassi minu igapäevast toitumist. Muidugi valin laualt alati need kõige turvalisemad valikud. Magustoitudest olen loobunud. Kogu selle aja jooksul olen paar korda proovinud väikse tüki kellegi teiste tehtud magusat ja kõikidel kordadel tundnud, et ma ei vaja seda ja see ei maitse mulle enam. Kusjuures üllataval kombel olen need maitsenud pigem sotsiaalsest survest. Vajab veel harjutamist igas olukorras endaks jäämine. Samas on need proovitud magusampsud olnud mulle väga vajalikud, et testida oma maitsemeelt ja ka jälgida, kuidas keha reageerib suhkrukogusele. Mulle ei meeldi enam see maitse, mis jääb suhu peale magusa koogi söömist ning olen pannud tähele, et õhtul ei saa sel juhul kergesti uinuda, olen palju ärksam kui muidu. Üldiselt ei ole suhkur enam teemaks mu elus. Ma teen ise kodus süüa ja lähtun sellest, kuidas end võimalikult hästi toita. Kui tahan tähtpäevaks midagi head, siis meisterdan midagi fruktoosivaba ja vahel võtan tüki 85% šokolaadi. Ja see tükk on mitmeid kordi väiksem, kui varasemalt :)

Uued harjumused ja põhimõtted, millest lähtun

Suhkruvaba programmi tulemusena alustan nüüd iga päeva klaasi sooja veega, millele on lisatud poole sidruni mahl. See on midagi, mille kasust sai mu keha kohe aru ja ausalt öeldes hakkas seda nõudma. Ma siiani kasutan palju toidu külmutamist, et oma elu lihtsamaks teha. Kuid enam ma ei valmista õhtuti toitu nii suures koguses, et järgmine lõuna saaksin sama asja süüa. Tegelikult mulle meeldis see süsteem väga, nautisin selle lihtsust ja aja kokkuhoidu, kuid nüüd teen ikka enamus toidukordi eraldi. Olgugi, et mulle väga meeldis etteantud toidunimekirja alusel poes käia ja menüü järgi toituda, avastasin, et mulle meeldib spontaansemalt toiduvalmistamisele läheneda. Ma ei plaani suurelt ette, mida ma söön, vaid vaatan, mis toiduaineid saada on ja kombineerin loominguliselt neist midagi kokku. Tänu programmile ja pikka aega kodus kokkamisele on tekkinud teatud oskus ja kindlus jooksvalt midagi maitsvat kokku kombineerida. Programmi tulemusena õppisin kasutama toidu ülejääke sedasi, et tihti valmistan erinevate toidukordade jääkidest uue roa.

Ma lähtun põhimõttest, et taldrikul peab vähemalt pool olema kaetud köögiviljadega (osaliselt värsked). Ülejäänud pool on siis liha/kana/kala ja näiteks kinoa/tatar/läätsed. Kuigi enamus kordadel proovin süüa hoopis nii, et köögiviljad pluss proteiin või köögiviljad pluss süsivesikud (kui on taimne toidukord). Isegi hommikuti teen tihti muna juurde spinatit, porgandit, suvikõrvitsat või lehtkapsast. Olen tähele pannud, et see põhimõte teenib mind väga hästi. Lisaks panin ühelt toitumiskursuselt kõrva taha mõtte, et toidukorra planeerimisel tuleks alustada köögiviljade valikust ja alles seejärel küsida, mida sinna juurde teha. Pean ütlema, et kunagi alustasin ma oma toidutegemisi mõttelt, et millist liha süüa ja kas sellega sobib kokku kartul või riis ning siis lisasin juurde salatit vms. Õnneks see põhimõte on juba kaugesse minevikku jäänud. Nüüd ma tõepoolest mõtlen kõigepealt läbi, milliseid köögivilju tahaksin süüa ja siis tulevad muud asjad järgi. Katsun igale toidukorrale vähemalt kaks erinevat köögivilja lisada, vahel piirdun ühega. Need kaks põhimõtet on aidanud mul oma toidulauda tervislikuna hoida. Samuti järgin alati põhimõtet, et süüakse laua taga koos perega, mitte kuskil jooksu pealt või teleka ees. Mulle meeldib süüa iga päev enamvähem samadel kellaegadel ja üldiselt ma olen loobunud snäkkimisest. Vajadusel on snäkiks puuvili või pähklikreem riisigaletil.

Kust ammutan inspiratsiooni toitumise kohta?

Hiljuti vaatasin ühte lühikest online kursust* toitumise kohta ja sealt jäi mulle kõlama Michael Pollani soovitus: söö, mitte liiga palju, enamuses taimset päritolu (Eat food. Not too much. Mostly plants.). Mulle meeldis see, kuidas ta julgustas sööma köögi- ja puuvilju ilma liigselt mõtlemata, kas tegemist on alati kõige puhtama tootega. Muidugi on alati hea eelistada mahedalt kasvatatud toodangut, kuid kellel ikka nii väga on võimalus kõik asjad osta mahedad. Pollani soovitus oli, et olulisem on süüa köögivilju ja puuvilju, isegi kui need on pestitsiididega pritsitud, kui et jätta need üldse söömata. Mulle tundus see kuidagi nii vabastav mõte. Seega söö julgelt! Teine oluline aspekt on pöörata tähelepanu üldisetele toidukogustele. Tänapäeval on kombeks saanud süüa kõike suurtest kogustes, kuid liigutame end ju väga vähe. Istuva eluviisi juures vajame toidust saadavat energiat tegelikult palju vähem kui arvame. Seega vähenda koguseid! Ja viimane aspekt sellest lausest tähendab seda, et enamuse meie eluks vajalikud mineraalained ja vitamiinid tulevad erinevatest taimedest. Seega suurenda juurikate ja rohelise osakaalu oma menüüs!

Lisaks ammutan inspiratsiooni erinevatest kokaraamatutest. Minu meelest on kõige asjalikumad eestikeelsed raamatud ilmunud Marika Blossfeldt’i sulest. Mõlemad tema toitumisraamatud on põhjalikud ja kõikehõlmavad. Soovitan neid kõigile, kes vähegi tahab saada teadlikumast, kuidas läbi toitumise muuta oma tervis paremaks. Kuna mulle meeldib väga paleo toitumine ja ma järgin enamusi nende põhimõtteid oma toitumises, siis ammutan inspiratsiooni paleo kokaraamatutest. Viimane avastus minu jaoks oli Pete Evans, kelle retsepte olen juba päris palju proovinud. Ja tema kirjutatud kokaraamat lastele “Bubba Yum Yum The Paleo Way: For new Mums Babies and Toddlers” on suurepärane. Loomulikult ei pääse mööda Sarah Wilsoni raamatutest, mis on mind viimasel ajal kõige rohkem inspireerinud. Tema kokaraamatutest saan julgelt valmistada ka magustoite, sest need on fruktoosivabad. Eriti õnnelik olen ma tema viimase kokaraamatu “Simplicious” üle, mis on hetkel küll üks ägedamaid kokaraamatuid, mis mul olnud on.

Siin on näha minu lemmikraamatud:

DSC08431

Sarah Wilsoni suhkruvaba programmi läbitegemine muutis mu elu suuresti. Ma ei vaja enam suhkrut ega söö mingeid koogikesi või suurtes kogustes šokolaadi. Lisaks õppisin ennast palju rohkem usaldama söögi valmistamisel, avastasin uusi retsepte ja maitseid ning mul tekkis suurem huvi toitumise vastu tervikuna. Olen kindel, et see huvi saadab mind ühel päeval põhjalikumale õpperetkele. Kuigi kunagi tundus mulle mõte suhkruvabalt elada võimatuna, siis ma sain aru, et see tegelikult ei ole nii keeruline teekond, kui me oma mõtetes selle endile loome. Taipasin seda siis, kui võimatust oli saanud teostatav! Üks mu kallis sõbranna on samuti just alustanud suhkruvõõrutusteekonda. Kui tunned, et tahad tema läbielamistest rohkem teada saada, siis vaata tema blogi siit.

Alguses kartsin väga, et suhkrust loobumine tähendab šokolaadist loobumist, kuid õnneks ei osutunud see tõeks. Ma õppisin ise kodus šokolaadi tegema ning avastasin ühe üle-mõistuse-hea retsepti, mis koosneb peamiselt minu kahest lemmikust: kakaost ja pähklitest. Tegelikkuses ei ole ma loobunud millestki, mis mulle naudingut pakub.

Siin on fototõestus minu šokolaadikatsetustest:PicMonkey Collage

  • Siit leiab selle interneti kursuse: https://www.coursera.org/learn/food-and-health

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.