Viimaste aastate jooksul on igasugune vaimne areng muutunud aina populaarsemaks ja sotsiaalmeedias levib nii palju infot erinevate vaimsete ürituste kohta; küll on meditatsiooniõhtuid, vestlusõhtuid, väelaulude õhtuid ja teoreetiliste teadmiste jagamist, kuidas peaks või ei peaks elama. Kõik need peaksid aitama meil jõuda lähemale oma tõelise olemuseni ja oskuseni jääda iseendaks. Minu meelest on imeline, et inimesed soovivad järjest enam saada teadlikumaks ja osaleda igasugustel vaimsetel üritustel. Olen seda isegi teinud ja sellest palju abi saanud. Tegelikult räägivad kõik need erinevad teooriad ja vaimsed praktikat ühte ja sama, kuid erinevate sõnadega. Samas olen täheldanud ka, et pidevalt ennast otsides erinevatel üritustel, võid end vahel hoopis ära kaotada. Sellistel juhtudel aitab tagasi tulemine kõige lihtsamate elutõdede juurde. Mulle tundub, et vaja oleks rohkem ehedust – ausust iseenda ja teiste vastu.
Oma isiklikul arenguteel olen kokku puutunud mitmete silmi avavate elutõdedega, kuid ühed lihtsamad mõtted, mis on kõnetanud mitmeid inimesi, on pereterapeut Virginia Satiri põhiõigused. Tema meelest on igal inimesel (lapsed kaasa arvatud) 5 põhiõigust:
- Õigus näha ja kuulda seda, mis ON, mitte seda, mis peaks olema, on olnud või on tulemas.
- Õigus öelda, mida tunned ja mõtled, mitte seda, mida peaksid ütlema.
- Õigus tunda seda, mida tunned, mitte aga seda, mida peaksid tundma.
- Õigus küsida, mida vajad, ilma selleks luba ootamata.
- Õigus riskida ja oma riski eest vastutada ning mitte valida vaid seda, mis on kindel ja turvaline.
Usun, et kui tõeliselt rakendada neid õigusi mõnda aega aktiivselt oma elus, siis pole tükk aega ühtegi seminari ega vaimset õppetuba vaja. Mitte kõigil inimestel ei ole neid tõdesid nii lihtne praktiseerida või omaks võtta. Samas kui inimesed neid esimest korda loevad ja see neile kohale jõuab, siis nii mõnigi on tundnud teatavat vabanemist või kergendust. Paljuski arvatakse, et on olemas tundeid ja mõtteid, mis on väärad ja seeläbi arvatakse, et nad ise on väärad. See ei ole absoluutselt tõsi. Iga inimene on väärtuslik. Igal inimesel on õigus tunda, mõelda, näha, kuulda, öelda just neid asju, mis tema sees peidus on. Iga viimne kui üks neist mõtetest ja tunnetest on tõene, sest see eksisteerib sinu sees.
Millal sina olid enda vastu üdini aus, lubades endal tunda ja olla nii nagu sel hetkel olid? Millal sa julgesid seda reaalsust mõne teise inimesega jagada? Kas oled tundnud, et teine inimene võtab sind täiesti omaks ka siis kui kõik kaardid on ausalt ja alasti laual? Neil tõeliselt ehedatel hetkedel, mil oled julgenud silma vaadata iseenda tumedale poolele või näinud kellegi teise tõelist olemust ning seda aktsepteerinud täielikult ilma hinnanguteta, on sind puudutanud tingimusteta armastuse hingus. Tänapäeva sotsiaalmeedia maailmas on tekkinud nälg aususe, eheduse, moonutamata tõe järgi. Isegi kui meile ei meeldi see reaalsus, siis ometi vajame seda. Valedes elamine muudab meid endid samuti võltsiks. Valede maskist läbimurdmiseks tulebki hakata kasutama neid põhiõigusi.
Mind panid need õigused mõtleme nii paljude asjade üle. Olen juba korduvalt kirjutanud tunnete tähtsusest ja ilmselt kirjutan edaspidigi, sest see oluline osa meie inimeseks olemise kogemusest on miskipärast nii tihti karmi kriitika osaliseks saanud. Ise olen kogenud elus seda, kui olen olnud vastamisi mõne valulise sündmusega oma elus ja sõber, kes nö “kuulab mu muret”, tegelikult tõrjub mu valusaid tundeid. Tüüpilise vastusena kõlab, et mõtle positiivselt ja siis saab kõik korda. Kahjuks näitab elu, et kõike ei saa mõelda heaks. Kui on põhjust olla kurb, siis tuleb sellel kurbusel lasta olla ja kui see on ära läinud, siis saab jälle keskenduda positiivselt mõtlemisele või õigemini siis polegi vaja asju enam positiivseks mõelda, sest nad juba ongi seda. On äärmiselt kahju, et teise inimeste valu ei suudeta ega taheta alati vaadata. Ometi on see olemas. Lastes sel olla, laseme olla reaalsusel. Pealegi, kas pole vabastav, kui ei pea midagi vägisi kinni hoidma ja teesklema?!
Mulle meeldib väga ka neljas õigus, mis julgustab oma vajadusi sõnadesse panema ja küsima abi. Loomulikult ei tähenda see, et kui sa vajad teiselt inimeselt midagi, siis ta alati ütleb sulle jah. Kuid see ei tähenda, et sina peaksid küsimata jätma. Oluline on ennast väljendada, sest keegi meist ei näe teise inimese sisse. Me ei oska ära arvata teise inimese soove ja mõtteid. Neid tuleb väljendada sul endal. Ainult nii võid olla kindel, et omalt poolt oled panustaud parima ükskõik millisesse suhtesse. Väljenda end ja sa näed, et universum annab sulle kõik soovitu.
Nimetatud põhiõigused annavadki justkui loa olla ehedad, lubavad sul olla inimlik koos oma heaga ja vigadega. Mida tõelisem ja ehtsam sa oled, sest lihtsam on sul endal elada ja ka teistel on sinuga kergem koos olla. Luban, et su suhe iseendaga muutub paremaks, sügavamaks ja ausamaks, kui sa hakkad neid õigusi julgemalt kasutama. Pea meeles, et täpselt samad õigused on kõigil teistel inimestel ka. Suheldes teistega julge kuulata ja vastu võtta tema mõtteid, tundeid, vajadusi, palveid jne. Lihtsalt aktsepteeri neid. Need ei pea sulle meeldima ja need võivad tekitada sinus omakorda mingeid ebameeldivaid aistingud aga need on selle teise inimeses reaalsus ja neil pole sinuga mitte mingit pistmist. Lubades endal ja teistel neid õigusi kasutada, anname endile suurepärase võimaluse nautida suhtlemist kvalitatiivselt uuel tasandil. Täpselt samad õigused on ka igal lapsel sünnist saadik. Seega järgmine kord, kui su laps jonnib või tuleb lagedale sind ärritava mõttega, siis ei ole probleem selles, et tema julges ennast väljendada, vaid sinu reaktsioonis tema tunnetele või mõtetele.
Paratamatult lähevad kahe inimese mõtted ja soovid tihti vastuollu, mis tekitab konflikti. See on üks osa elust ja peabki nii olema, sest vastuoludest sünnivad uued reaalsused. Kui vajaduste konflikti oskuslikult lahendada, siis kasvatab see suhet teise inimesega vaid tugevamaks. Konflikti lahendamisest ja kuidas paremini omavahel suhelda kirjutan edaspidi eraldi postitustes. Esialgu oleks vaja hakata kasutama neid põhiõigusi ja seeläbi looma ausat suhet iseendaga. Mina olen otsustanud nende ilusate mõtete järgi elada. Proovi sinagi ja vaata, mis hakkab juhtuma;) Etteruttavalt võin ära öelda, et alguses ei pruugi see teistele meeldida ja mingitel hetkedel võid avastada, et sa ei meeldi iseendalegi, aga igatahes hakkab tingimusteta armastust enda vastu suuremaks kasvama.
Siia veel mõned laused Satir’ilt, mis aitavad sind sellel teekonnal:
Mul on õigus öelda „Ei!“ ilma end süüdi tundmata.
Ma ei pea end süüdi tundma, kui kellelegi ei meeldi, mida ma teen, ütlen, mõtlen või tunnen.
See on OK, kui ma tunnen viha ja väljendan seda vastutustundlikul moel.
Ma ei pea vabandama või põhjendama, kui ütlen „Ei!“
Mul on õigus teistelt abi paluda.
Mul on õigus ära öelda, kui teised mult midagi paluvad.
Mul on õigus mitte võtta lisakohustusi, ilma end süüdi tundmata.
Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on mul õigus seda talle öelda.
Mul on õigus teha vigu ja ma olen oma vigade eest vastutav. Mul on õigus eksida.
Teistele ei pea alati meeldima see, mida ma teen, nad ei pea mind imetlema ega respekteerima.