Kuu aega tagasi toimus üks tõeliselt inspireeriv loengupäev, mille korraldas Eesti Montessori Ühing ja mida viis läbi maailmatasemel tunnustatud Montessori koolitaja Karen Pearce Inglismaalt. See oli päev täis avastusi ja uusi taipamisi, vanadelt teadmistelt tolmu pühkimist ning koputamist südametunnistusele. Ma tegin sel päeval palju märkmeid ja võiksin kirjutada sellest mitu erinevat postitust, kuid hetkel tahan rääkida nendest hetkedest, mis mind kohe tegudele tõukasid. Koolituse teemaks oli lapse keskendumine, tähelepanu ning kuidas jõuaksid laps ja täiskasvanu sellise koostööni, mis aitaks lapsel saavutada tõelise keskendumise.
Keskendumine on oluline väga mitmest aspektist. Oled sa selle peale kunagi varem mõelnud, et miks? Mina ei olnud enne Montessorit sellele nii põhjalikult mõelnud. Inimesed otsivad elus õnne ja rahulolu, kuid tihti ei oska nad anda täpsemat sisu sellele, mis teeb neid õnnelikuks. Nad oskavad küll loetleda asju ja inimesi, mis neid õnnelikuks teevad, kuid järele mõeldes ei saa ükski väline faktor teha meid õnnelikuks. Õnnetunne on midagi, mis sünnib, kestab ja kaob ainult meie endi sees. Seda ei tekita meis keegi teine. Mis oleks, kui paneks õnnetunde ja keskendumise vahele võrdusmärgi? Mis tekib meie sees tõelise keskendumise ajal? See on selline voolav tunne, kus sa unustad kõik muu. Unustad, et sinu ümber on aeg ja ruum ja teised inimesed. Tõelises keskendumises oled vaid sina ja see miski, mis on sind tõeliselt endasse haaranud. Sind võib endasse täielikult haarata mingi konkreetne asi, tegevus või teine inimene. Keskendumine on oma tähelepanu kinkimine millelegi või kellelegi ja selle aluseks on alati huvi. Ilma tõelise huvita ei sünni sellist keskendumist, mis viib sügava rahuloluni.
Oled sa kunagi näinud last haaratuna mõnest tegevusest nii, et ta ei kuule ega näe, mis tema ümber toimub? Ja kui seda last veidi lähemalt ja täpsemalt vaadelda, siis on näha, et temast kumab mingit kummalist ja sõnulseletamatut rahu. Ta on oma mullis ja õnnelik selle juures. Ilus vaatepilt! See tegevus või asi, mis teda sedasi endasse haarab, võib olla nii lihtne nagu lillede kastmine või ka mataülesande lahendamine. See, milline tegevus rahulolutunnet pakub, sõltub sellest, milline on lapse huvi asja vastu. Täiskasvanutel on tegelikult samamoodi. Neile lihtsalt pakuvad huvi teistsugused asjad. Sarnast rahulolevat keskendunud olekut võivad meile pakkuda näiteks perega koosveedetud aeg, lastega kulli mängimine, muusika tegemine, tantsimine, nõude pesemine, raamatu lugemine, kirjutamine, programmeerimine jne. Need on hetked, kus sul on olemas huvi/suur soov ning võimalus sellele huvile oma jäägitut tähelepanu anda. Need on hetked, mida Mihály Csíkszentmihályi nimetas flow momendiks. Ja ta väitis, et mida rohkem on meie elus selliseid hetki, seda õnnelikumad me oleme. Ma olen täitsa nõus temaga. Ja mida rohkem on meie laste elus selliseid flow momente, seda õnnelikumad nad on.
Mulle meeldib, et Montessori pakub just seda – laste huvidel põhinevat tegevusi ja segamatut aega oma tegevusele keskendumiseks. Segamatu ja piiramatu aeg on üks väga oluline komponent, sest tõeliselt rahuldustpakkuv keskendumine algab alles peale 20 minutit. Kui inimesed oskaksid oma elus rohkem tõeliselt keskenduda endale olulistele asjadele ja teadlikult oma tähelepanu anda ja hoida nende asjade juures, siis ma usun, et meil oleks palju rohkem täiskasvanuid, kelle elu oleks tähendusrikas. Nad oleksid õnnelikumad. Nii, et keskendumine on üks oluline fenomen, mida ei tasu alahinnata. Tänu Montessorile olen ma osanud palju enam hinnata neid hetki, mil mu lapsed on keskendunud. Mul on vahel tunne, et sellistel hetkedel nad panevad toa särama oma sisemise rõõmuga. Ma olen osanud hakata palju enam väärtustama ja hindama ka neid hetki, kui ma ise saan olla keskendunud olekus. Näiteks kirjutamine on üks nendest tegevustest minu jaoks. Oh ja siis ma muidugi taipasin seda, kui väga ma olen igatsenud sellist pikka keskendumist. Sain aru, et minu jaoks üks suurimaid väljakutseid emaks olemises ongi see pidev killustatud tähelepanu. Mõtled, et saad lõpuks hoo sisse ja oled juba õnnelikult mingi asjaga haaratud ja siis tuleb ikka keegi lastest sinu tähelepanu nõudma. Seega iseendale piiramatu aja andmine oma suurimate huvidega tegelemiseks on äärmiselt oluline, et olla ise rahulolevam inimene.
Sellest keskendumise jutust tulenevalt langes üks koolitaja küsimus just õigele pinnasele. Ühel hetkel rääkis ta ettevalmistatud keskkonnast, milles lapsed õpivad. Kuigi ta rääkis seda kooli/lasteaia kontekstis, siis ettevalmistatud keskkond on väga oluline ka koduses elus. Ta küsis: “does everything have a meaning in your child’s environment?” (“kas kõigel/igal asjal on tähendus sinu lapse keskkonnas”). See oli minu jaoks suur ahhaa-moment. Mitte sellepärast, et see oleks uus teadmine või küsimus, mida ma poleks varem kuulnud. Vaid see oli küsimus, mida ma vajasin, et teha vastavad muutused oma laste koduses keskkonnas. Ikka selleks, et aidata neil luua rohkem keskendunud olekut. See küsimus on puhas minimalism. Selles mõttes on Montessori igas mõttes minimalistlik. Lapse tuba peaks olema ilus, puhas ja väheste asjadega sisustatud. Just nende asjadega, mis päriselt lapse arengu jaoks on olulised ja tähenduslikud. Ma läksin õhtul peale koolitust koju ja olin nii tuhinat täis, et hakkasin mööbeldama ja asju ära võtma oma laste mängutoast. See küsimus vasardas mul peas ja selle pilguga oli lihtne ära viia asjad, mis ilmselgelt ei olnud kuidagi tähenduslikud. Need olid asjad, mis seal olid ja tolmu kogusid. Need olid juba oma töö teinud ja muutunud kasutuks. See tuba sai sellel õhtul taas uue hingamise ning on sellest ajast peale saanud täiendusi nende asjadega, mis on tähenduslikud minu lastele just neile vastavas arenguetapis.
Kuid see ei piirdunud ainult mu lastega. Oh ei, ma sain taas hoo sisse, et ka oma elu selle küsimuse valguses üle vaadata. Kas kõik, mis on minu kodus, on mulle olulised/vajalikud asjad? Kas kõik, mis on minu elus ja nõuab mu energiat, on mulle oluline? Nende küsimuste valguses ma viskasin mõned kohustused oma õlgadelt ja tegin uusi plaane, kuhu suunas liikuda. Karen aitas mul taaskord jõuda minimalismi sügavama tuumani ja selleni, kui oluline on anda endale aega ja ruumi tegeleda sellega, mis on kooskõlas südamega.
Mul oli au Kareniga ka isiklikult vestelda ja vestlused temaga olid minu jaoks kahtlemata flow kategooriasse kuuluvad. Oli veel üks asi, milleni me jõudsime ja mis oli kui koputus mu südametunnistusele. See on meditatsioon. Kuidas me küll selleni jõudsime? Montessori alustalaks on austus lapse vastu. Austus teiste inimeste ja ümbritseva keskkonna vastu. Kõik need lapsevanemad, kes on valinud austava kasvatusviisi, saavad aru, et austav olla ei ole alati lihtne. See kui lihtne see kellegi jaoks on, sõltub tema mineviku kogemustest ja sellest, millise natuuriga on tema lapsed. Ma pean väga oluliseks liikumist austava suhtluse suunas aga hoolimata sellest, ei õnnestu see mul alati. Kui ma mõtlen järele, mis on põhiline takistus sellel teel, siis jõuan enamus juhtudel selgusele, et selleks on kannatamatus. Mul on teadmised, mis on austav suhtumine. Mul on tahe olla austav. Mul on ka oskused, et olla austav. Kuid vahel jääb puudu sellest kannatlikust meelest. Kannatlik meel omakorda sõltub sellest, kui täis on minu tass sisemise rahu, heade tunnete ja energiaga. Ühel kodusel väikeste lastega emal kipub see tass kiiremini tühjenema ja ressurssi selle täitmiseks on vähem. Kuid iga kord, kui mu tass on täis, on mu meel kannatlikum. Kui ma olen kannatlikum, siis ma suudan päris külma kõhuga taluda igasugu laste korraldatud tempe ja neile vastates jääda austavaks. Seega, mis on siis see puudolev asi, mis aitaks emmedel ja õpetajatel olla kannatlikum? Kareni vastus oli meditatsioon. Tema ise mediteerib iga päev vähemalt 20 minutit.
Enda vaimu eest hoolitsemine on minu jaoks oluline ja mediteerimine on tegelikult üks lihtne viis enda eest hoolitseda. Selleks ei pea kuhugi spetsiaalselt minema ja saab teha endale sobival ajal. Mediteerimine rahustab meie amügdalat, mis on see osa ajust, kus saab alguse võitle ja põgene reaktsioon. See oli mulle oluline meeldetuletus. Mulle tegelikult meeldib mediteerida ja ma olen seda oma elus teinud piisavalt palju, kuid viimasel ajal ei ole seda enam ajapuudusel praktiseerinud. Sügaval sisimas ma tean, et see on üks puuduolev lüli minu enesehoolitsemise arsenalis ja mul tuleb selles osas hakata taas samme astuma.
Ma olen tõeliselt tänulik selle inspireeriva päeva eest, mis tõi minu ellu palju väikeseid muutusi. Loomulikult olen taaskord sügavalt lummatud Montessori pedagoogika ilust.
Loodan väga, et ühel päeval on Eestis ka olemas autentsed Montessori lasteaiad ja koolid, et võimalikult paljud lapsed sellest osa saaksid. Kui tunned, et sindki huvitab Montessori ning sooviksid selle kohta rohkem teada saada ja samal ajal anda oma panuse Montessori lasteaedade loomiseks, siis Eesti Montessori Ühing kogub hetkel Hooandja kaudu vahendeid Montessori õpetajate koolituse jaoks. Sinul on võimalik endale auhinnaks valida mitmete põnevate veebiloengute või töötubade vahel.