Kuulsin hiljuti ühte huvitavat asja. Teate küll neid igasuguseid põnevaid eeterlike õlisid ja muid lõhnasid, mis peaksid meis esile tooma teatud meeleseisundi. Osad neist annavad energiat juurde, osad tõstavad lihtsalt meeleolu, mõned lõõgastvad või toovad rahu jne. Huvitavalt kombel selgus, et üks selline ettevõte, kes müüs taolisi lõhnasid, pidi müügilt ära võtma pudelikese nimega “rahu”. Inimesed lihtsalt ei ostnud seda. See pani mind juurdlema, et miks. Ometi on rahu ja rahulolu just see seisund, mis nii paljudel kordadel meie sees kaduma läheb. Me rabame mitmel rindel, tahame saavutada kõike, jõuda kõikjale, tunda ja kogeda aina rohkem. Loomulikult selleks, et kõike seda jõuda ja ühiskonna kasvavatele nõudmistele (sealhulgas enda kasvavatele nõudmistele) aina enam vastata, jääb meil puudu energiast. Seega pigem ostetakse rohkem neid pudelid, mis meile energiat ja jõudu juurde annaksid, et me ikka kindlasti kõike teha jõuaksime. Kuid paradoksaalsel kujul energiapuuduse käes olles ei vaja me midagi muud nii palju kui just puhkust ja rahu. Aja maha võtmine ja sisemine rahu taastavad kõik meie energiavarud nagu imeväel. Ma ei tea, millise sildikesega pudeli ma oleksin valinud varem, kuid kui oleks olemas lõhn, mis tooks minusse rahuseisundi, siis ma kindlasti valiksin nüüd ja edaspidi ainult selle.
Ma usun, et lõhnadel on meie meeleseisundile suur mõju, kuid ma ei usu, et ükski selline võlupudel selle rahu minusse päriselt tooks. Õnneks polegi seda vaja, sest üllataval kombel oli mul just hiljuti imeline kohtumine oma rahuga. Ma taipasin, et me saame seda endale väga lihtsalt ise luua, kui lubame lõpuks ometi sellest meeletute nõudmiste karusellilt korraks maha astuda. Kui lõpetame rabelemise ja tormamise ja pidevalt millegi saavutamise. Terve mu suvi on olnud nagu üks meeletu sündmuste ja emotsioonide karusell, mis mind lõpuks täiesti tühjaks pigistasid. Ma arvan, et ma suutsin kogeda kõiki tunnete varjundeid, välja arvatud rahu. Ühel hetkel muutus asi peaaegu et väljakannatamatuks ja tuli teha valik, kas vajutada pidurit ja lasta enda sees pulbitsevatel tormidel lõpuks ometi raugeda või ennast lõplikult ära kurnata. Esimene samm, mis selleks tegema pidin, oli lõpetada rabelemine ehk hetkeks loobuda kõikidest enda ja teiste kõrgetest nõudmistest. Seejärel tuli otsa vaadata sellele ebameeldivale tundele mu sees, mis ei läinud mitte kuhugi ära. Mul tuli leppida sellega, et nüüd tuleb seda tunnet lihtsalt tunda ja taluda seni, kuni see otsa saab. Ühel hetkel ma tundsin, et olin päriselt ka valmis lahti laskma oma soovidest ehk otsustasin need panna ootele, lihtsalt selleks, et lõpuks ometi saaks hinge tõmmata.
Sel imelisel hetkel hakkas minusse saabuma rahunemine. Ainus asi, mis oli muutunud tähtsaks, oli käesolev hetk ja see, et mina olen mina – siin ja praegu just sellisena nagu olen. Mul oli täiesti suva, mis täpsemalt saab edasi või kuidas kõik asjad lõpuks paika loksuvad. Ma olin otsustanud, et usaldan elu. Saagu mis saab. Ja sai rahu! Karusell keerles edasi, aga mina vaatasin seda kõrvalt. Minu sisemine karusell oli vaikinud. Taipasin, et rahuseisund on üks meeldivamaid olekuid, mida võiks tunda sagedamini. See on seisund, mis laeb täiesti ja üdini. Üle väga pika aja ma tegin tõesti kõike seda, mida lihtsalt oli vaja, et olla elus ja ei midagi palju rohkemat. Lõpuks ometi hakkasin magama minema varakult ja üle väga pika aja olen andnud oma kehale und, mida ta nii väga vajab, et ennast laadida. Ma ei istunud õhtuti arvutis ega viitsinud inimestega suhelda. Ma olin oma urus ja tegelesin kõige ehtsamal kujul energia laadimisega läbi lihtsa elu, läbi lihtsate asjatoimetuste ja lihtsa armastuse. Kõige kiirem viis oma ellu rahu tuua on peatuda, lõpetada see rahmeldamine ja taastuda läbi kõige lihtsama kulgemise. Ma tunnen, kuidas tänu rahule on minu sees taas sündimas uus energia ja uus tahe, et minna taas vastu oma elule ja unistuste täitmisele. Kuid kindlasti on see nüüd veidi küpsemal ja tasakaalukamal moel. Nüüd tahan teadlikult seda rahuseisundit endasse tihedamini luua.
Kuigi lõhnapudelikeste müügitulemuste põhjal võib tunduda, et rahu on alahinnatud väärtus, siis minu kogemus ütleb seda, et see on ainus väärtus, mida otsida, kui oled kurnatud ja energiast tühi. Rahusadamas puhkamas käies oled varsti taas särav kui päike. Rahu on meis kõigis olemas, kui lubada sellel vaid esile tulla. Minu meelest ei ole mõnusamat aega selleks, kui kuldne sügis. Pärast teguderohket ja valguseküllast suve oleme ehk end veidi tühjaks jooksnud ja enne kui sügiskuud oma uute algustega tuure üles kruvima hakkavad, on suurepärane hetk külastada oma rahusadamat.
Sul on nii õigus – ei ole suuremat väärtust kui rahu:) Enese sees:)
Astusin karusellilt maha peale neljanda lapse sündi – tema esimene elunädal oli minu senise elu üks hirmsamaid. Ja see raputas kõik väärtused niimoodi paika, et leidsin ise-enda kõigi nende pseudopüüdluste ja ootustele vastamiste alt jälle naksti üles. Nüüd küpsetan taas ise meie tare leivad ja uitan põnnidega süüdimatult metsas ja lepin palju-palju vähesemaga, et ainult oleks rahu hinges:) Ja täna oskan seda teadlikult luua… Pea-aegu alati… Jõudu Sulle!
Sinu kirjaridu lugedes ma tajun, kuidas seda rahu kiirgab ka minuni:) Aitäh, et jagasid enda lugu.
Laste tulek meie ellu paneb kindlasti alguses kõik karusellid kiiremini pöörlema, seniks kuniks toimub kohanemine ja uue rahu leidmine. Tegelikult inimese hing vajabki väga vähe ja vähesemaga leppimise oskus on kunst omaette. Soovin Sulle jaksu nelja põnni kasvatamisel ning emaduse ja elu nautimisel!