Lugesin hiljuti ühte põnevat raamatut läbikukkumise teemal ja sellest, kuidas inimesed tihti loobuvad oma unistuste poole liikumisest, sest nad kardavad läbi kukkuda või kuulda vastust “ei”. Pean ütlema, et olen isegi pikka aega arvanud, et kui vaadata elu lineaarse joonena, siis edukus on selle joone ühes otsas ja läbikukkumine selle teine äärmus. Tõsi on hoopis see, et igale edule eelneb paratamatult vigade tegemine ja mõnes asjas läbi kukkumine. Edu ja läbikukkumine ei asu üksteise suhtes vastupidises suunas, vaid üks eelneb teisele. Teisiti ei ole võimalik saada edukaks mitte üheski valdkonnas. Enamus asjades, mida oma elus ette võtame, oleme olnud kunagi täiesti algajad. Mõnedes asjades oleme saanud päris osavaks, kuid see pole sündinud ilma komistamiste ja kukkumisteta. Inimene õpib ikka läbi kogemuse ning parim ja kiireim viis milleski edukaks saada on justnimelt vigade tegemine. Mida kiirema tempoga õppimise teekonnal komistatakse, sest kiiremini saabub ka edu.
Suure osa oma elust olen mina kartnud teha vigu, sest kuskil kuklas kisendas vajadus teha kõike kohe algusest peale õigesti. Selle tobeda kartuse pärast jäi väga palju olulisi asju tegemata. Palju unistusi jäi liiga kauaks ootele. Nüüdseks olen ma jõudnud elus sellisesse kohta, kus ma olen otsustanud julguse kokku võtta ja lihtsalt teha seda mida vaja, et oma unistused kinni püüda. Kui selle nimel on vaja eksida ja nendest eksimustest õppida, siis seda ma ka teen. Viimase aja ettevõtmised on mind viinud palju sellistesse olukordadesse, kus teine inimene ühel hetkel kas ütleb mulle “ei” või ütleb “jah”. See pani mind juurdlema “ei” sõna võimsuse üle. Olen alati teadnud, et “ei” ütlemine on üks väga oluline oskus. See kaitseb meie piire ja võimaldab meil jääda lõpuni iseendaks. Kõik, mis üldse meie maailma ei sobi, saab ühe väikse ja võimsa sõnaga sealt eemale hoitud. Minu meelest on suur probleem see, et paljud inimesed ei kasuta õigust öelda “ei” ning nad rebestavad ennast asjade ja teiste inimeste nimel täiesti katki. Aja jooksul olen õppinud aina selgemini ja konkreetsemini kehtestama oma piire ning proovinud seda alati teha teise inimese suhtes ausalt ja leebelt.
Seni olin mõtisklenud “ei” sõna võimsuse üle ainult sellest aspektis, et see aitab mul kaitsta iseennast. Nüüdseks olen hoopis näinud ja tunda saanud rohkem “ei” sõna kasutamise teist poolt ehk olen olnud selles rollis, kus keegi teine kehtestab ennast minu suhtes. Ühest küljest ei ole väga meeldiv kuulda äraütlemist, sest see käivitab instinktiivselt esimesena hüljatuse tunde, kurbuse, üksinduse ja tõrjutuse. Kui need tunded liiga valdavad on, siis peaks rohkem sissepoole vaatama ja tegelema endaga. Ma taipasingi seda, et tegelikult on need tunded rääkinud minu enda ebakindlusest, mitte ei ole peegeldanud reaalset olukorda. Enamasti on tegemist ikkagi teise inimese vajadusega kaitsta oma piire, mitte eesmärgiga mind eemale tõrjuda. Avastasin enda jaoks “ei” kuulmise teemadel põhiliselt kolme asja.
“Ei” ütlemine on kaunis ja ilus, kui inimene siiralt kehtestab ennast. Siinjuures mõtlen selliseid olukordi, kus teine inimene annab mõista ausalt, et mingi asi ei haaku tema maailmaga. Olenevalt teemast või ettepanekust ta ütleb lühidalt, milles seisneb vastuolu. Ta ei kaitse ennast ega ründa ettepaneku tegijat, kuid kehtestab oma piiri selgelt ja kindlalt. Selline tegevus on alati ilus. Ma imetlen neid inimesi, kes oskavad seda teha. Toon siia väikse näite. Ma teen sõbrale ettepaneku õhtul kinno minna, kuid temal on selja taga raske ja väsitav päev ning ainus asi, mida tema hing ja keha vajab on uni. Sellisel juhul ta ütleb mulle “ei”, kuid ütleb lühidalt ka oma põhjuse, et tal ei ole lihtsalt täna kellegi teise jaoks enam energiat, kuid ta oleks nõus minuga mõni teine õhtu kohtuma. Sellise vastuse peale pole võimalik ennast halvasti tunda. On isegi eelistatav, et sõber ei tuleks minuga kohtuma, kui ta teeks seda oma isiklikke vajadusi rikkudes. Seega on ta olnud aus iseenda ja minu suhtes ning selline käitumine on alati ilus. Vahel ma isegi lausa huviga jälgin, kuidas inimene otsib neid sõnu “ei” ütlemiseks ja olen alati nii rahul, kui ta on julgenud valida ennast teiste asemel.
Inimesed ütlevad tihti “ei” trotsist või hirmust öelda “jah” tundmatule. Need on juhtumid, kus inimese “ei” tuleb kibekiiresti, enne veel kui sa oled õieti jõudnud küsida. Vastus tuleb nagu kuulipildujast ja niidab su korraks jalust, sest sa ei saa väga hästi aru selle vastuse põhjustest. Vahel kuuleb vastuseks ridade vahelt veel sellised totraid uskumusi nagu “mul pole aega”, “mul pole oskusi”, “ma ei ole piisav”, “elu on ohtlik” jne. Päris kindlasti ütlevad sellised inimesed paljudele uutele väljakutsetele pidevalt “ei”. Lõpuks sa loobud küsimast või neile midagi uut pakkumast, sest nad elavad hirmus teha midagi tundmatut oma elus. Ühel hetkel on oht, et sa liigitad need inimesed igavate hulka või nad lihtsalt kaovad tasapisi su elust, sest ilma “jah” sõnata surevad paljud toredad koosviibimised.
Vahel ütlevad inimesed “ei” ja teevad sulle seejuures haiget. See on klass omaette, millega mul ei ole varasemalt väga tihti olnud kokkupuudet. Tavaliselt nad ei ütle kohe “ei”, vaid hakkavad sind argumentide ja küsimustega tasapisi maha tegema. Sinu täiesti adekvaatsele selgitusele tuleb vastuseks midagi täiesti irratsionaalset ja selgelt hirmul baseeruvat. Kui nad on sind tükk aega oma mõtete ja piinavate uskumustega märkamatult tümitanud, siis hakkad vaikselt aru saama, et oot midagi on vist korrast ära. Järgmine hetk taipad, et ta on sulle põhimõtteliselt öelnud “ei” oma tegudega, kuid ei ole seda otsejoones sõnastanud, sest ta on kohe asunud edasi sind maha tegema. Ühel hetkel võid tunda end haavatuna ja sõltuvalt olukorrast ka päris lööduna. Kindlasti ei ole sa ära teeninud sellist vastust, kuid ometi oled selle osaliselt saanud. Sellistel puhkudel on inimene asunud kaitsele ja mingil põhjusel võtnud sinu küsimust või ettepanekut rünnakuna. Loomulikult ei ole võimalik ette teada, mis toimub teise inimese sees ja seepärast ei saa selliseks rünnakuks ennast ette valmistada. Kindel on see, et ründab ainult see, kes ise kannatab oma hingevalus. Õnnelikud inimesed oskavad öelda “ei” ilusti ja viisakalt.
Olen väga tänulik elule, et mul on avanenud võimalus kogeda “ei” ütlemist, seista silmitsi oma hinges pesitsevate hirmudega ja jõuda nii kaugele, et “ei” on kõigest sõna, mis ei pea panema mind halvasti tundma või oma unistusi muutma. Samuti ei ole “ei” kunagi suunatud isiklikult minu pihta, vaid väljendab alati ütleja olemust, hetkeolukorda ja vajadusi. “Ei” sõna kasutamine on elukvaliteeti määrava tähtsusega oskus, kuid sama oluline on viis, kuidas sa ennast kehtestad. Seda on võimalik teha ilusti ja viisakalt ilma teisi jalge alla tallamata. Milline “ei” ütleja oled sina? Kui hästi sa üldse kasutad seda sõna oma enda piiride ja heaolu kaitseks? Mõtiskle nende teemade üle, sest iga päev on sul võimalus mitmeid kordi öelda teistele inimestele ja elule “ei” või “jah”. Millist sõna kasutad sina valdavalt?
Äraütlemised on toonud minuni teadmise, et kui keegi ütleb mulle “ei”, siis see ei tähenda et ma ei saa seda teha. See lihtsalt tähendab, et ma ei saa seda teha temaga :) Ja just sellest motost ma viimasel ajal lähtun. Ma otsin üles need inimesed, kellega koos ma saan oma toredaid ideid ellu viia!