Olla erakordselt erakordne

Lõpetasin hiljuti Bernie Siegel’i raamatu “Armastus, meditsiin ja imed” lugemise ning kõik see, mis sealt lugesin puudutas mind sügavalt. Raamatu autoriks on üks arst, kes on aastaid ravinud vähihaigeid inimesi ning näinud korduvalt meditsiini saamatust ja oskamatust inimestega hakkama saada. Ühel hetkel ei olnud see enam piisav ja ta leidis tee tõelise tervenemise maailma. Oma raamatusse on ta kirja pannud aastate jooksul saadud ja kogutud teadmised sellest, kuidas imelised tervenemised juhtuvad meie ümber kogu aeg. Ta on avastanud, et eksisteerivad nn erakordsed inimesed, kes kõige suurema tõenäosusega saavad jagu vähist ja tihtilugu paranevad sellistel juhtudel, kui arstid selleks mitte mingisugust lootust ei anna. Ma lugesin neid lugusid tervenemistest ja lihtsalt kananahk tuli peale.

Tegelikult räägib kogu see raamat sellest, kuidas me oskame end mõelda haigeks ja seega mõelda ka terveks. Keha on meie meele peegeldus. Haiguse sümptomid on lihtsalt viis, kuidas keha tahab öelda, et on aeg end käsile võtta ja vaadata, mis su elus ei toida sind enam. Läbi haiguse ütleb keha meile, et meie vajadused – mitte ainult meie kehalised vajadused, vaid ka emotsionaalsed vajadused – ei ole rahuldatud.

Kui me oleme rahulolematud ehk meie vajadused ei ole rahuldatud, siis varem või hiljem jääb keha haigeks. Lihtne tõde on see, et õnnelikud inimesed ei jää üldiselt haigeks. Ma olen Berine Siegeliga täiesti nõus. Mind kimbutavad alati viirused just siis, kui ma ei ole saanud rahuldada oma emotsionaalseid ja füüsilisi vajadusi. Enamasti juhtub see stressirohkel ajal, mil ma ei ole saanud piisavalt magada ja siis veel juhtumisi külmetan sinna otsa ning haige ma olengi. Ma tegelikult ei mäleta ühtegi korda, mil ma oleks jäänud haigeks siis, kui ma olen rahujalal iseendaga ja sellele ei ole eelnenud füüsilise keha kurnatust. Kuid tõsisemate haigustega on lood juba teised, siin ei ole kindlasti süüdlaseks vaid magamata öö või palja peaga talvel miinus kraadidega õues lõdisemine. Sellisel juhul on need põhjused sügaval psüühikas ja tahavad pääseda välja, et inimene ükskord märkaks ja tegutseks.

Kui inimene hakkab oma viha ja ahastuse või mingi muu rõhuva emotsiooniga tegelema kohe, kui need ilmuvad, siis ei pruugi haigust areneda. Kui me aga oma emotsionaalsete vajadustega ei tegele, loome soodsa pinnase füüsilise haiguse puhkemiseks. Inimese hoiak iseenda suhtes on tervenemise ja tervena püsimise seisukohast kõige olulisem faktor. Neil, kes on iseenda ja oma vahetu keskkonnaga rahujalal, on palju vähem tõsiseid haigusi kui neil, kes ei ole. Terve olemise või tervenemise võtmesõnaks on selle põhjal kindlasti rahulolu iseenda ja maailmaga. Rahulolu algab sellest hetkest, kui oled teadvustanud endale oma vajadused ning need rahuldanud. Siinjuures tahan rõhutada, et ma ei räägi tahtmistest, mida on meil kõigil päeva jooksul tuhandeid, vaid justnimelt vajadustest, emotsionaalsetest ja füüsilistest.

Täna tahaksin veidi täpsemalt rääkida erakordsusest. Raamatut lugedes mõtlesin pidevalt, kui hea oleks suuta ennetada haiguste, eriti surmavate haiguste, tekkimist ja õppida kuulama ennast ja oma keha paremini. Mind inspireerisid väga need “erakordsed” inimesed, kellest seal raamatus räägiti ja tekkis suur soov olla üks neist. Tundub, et see erakordsus aitab saada hakkama ükskõik millise haiguse, mure või elutraumaga. See on midagi, mille poole püüelda.

Psühholoog Al Siebert on uurinud ellujääja isiksust põhjalikumalt.

Ta on leidnud, et “ellujääjate üheks kõige silmatorkavamaks omaduseks on karakteri keerukus – arvukate vastandite ühtsus. Nad on ühteaegu tõsised ja mängulised, karmid ja õrnad, loogilised ja intuitiivsed, töörügajad ja laisad, ujedad ja agressiivsed, sissepoole suunatud ja seltskondlikud jne. Nad on paradoksaalsed inimesed, kes ei mahu tavaraamidesse.”

Kas pole mitte lahe kombinatsioon. Selliste inimeste kohta saame tihti tavaelus öelda, et nad on crazy’d või meeletud. Samas on niivõrd loogiline, et erakordus sünnib vastandite vahel tasakaalu leidmises. Meis kõigis on neid iseloomujooni suuremal või vähemal määral olemas.

Ellujääjatel on vajaduste hierarhia ning erinevalt enamikust inimestest püüavad nad kõiki neid vajadusi rahuldada. Nendeks vajadusteks on: ellujäämine, turvalisus, aktsepteerimine teiste poolt, eneseaustus ja eneseteostus. Kuid üks põhivajadusi, mis ellujääjaid eristab teistest on eneseteostusest veel kõrgema taseme vajadus – sünergiavajadus. See on vajadus selle järele, et asjad laabuksid hästi nii endal kui ka teistel.

Kui sa tunned, et sulle poole kaasa antud sellist vinget karakteri keerukust, siis ei tasu meelt heita, sest Sieberti väidab, et ellujääja isiksuseomadusi on võimalik õppida! Selleks tuleb saada täiskasvanuks, mis hõlmab ühtlasi ka lapseks jäämist.

Seda saab saavutada läbi järgmiste enesearengu indikaatorite:*

  • Sihitu mängulisus lihtsalt mängulisuse enese pärast (olla õnnelik laps).
  • Võime süveneda tegevusse niivõrd sügavalt, et aja ja väliste sündmuste taju kaob ning mured ununevad (sa saad aru, et see on juhtunud sinuga, kui sa mõne tegevuse juures lihtsalt arutult vilistad või mõnda laulu ümised või räägid hajameelselt iseendaga).
  • Lapse süütu uudishimu.
  • Tähelepanelik, mitte-kohut-mõistev stiil.
  • Valmisolek näha välja jabur, teha vigu ja naerda enda üle.
  • Enda pihta suunatud kriitika avameelne aktsepteerimine.
  • Aktiivne kujutlusvõime, unistamine, mentaalsed mängud ja iseendaga kõnelemine.

Uhh, mul on rõõm lugeda, et see ei olegi halb, kui valjult iseendaga dialoogi pean, vaid mul on hoopis täidetud üks tingimus, et olla ja saada erakordseks :) Milline neist tegevustest on sul kõige rohkem unaruses ja vajaks järele aitamist? Mina tunnen, et mul oleks vaja saada julgemaks, et olla jabur, teha vigu ja osata naerda enda üle. Ma alles õpin seda. See võikski olla mu järgmiste nädalate eesmärk – julgeda eksida ja olla jabur.

*Tekst pärineb raamatust “Armastus, meditsiin ja imed”.

2 thoughts on “Olla erakordselt erakordne

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga