Millal sa viimati nutsid?

Nutmine on üks huvitav tegevus. See on võimas relv laste ja naiste käes. Milline mees suudab jääda külmaks, kui naine nutma hakkab või milline ema suudab oma lapse nuttu rahumeelselt taluda? Nutt on midagi sellist, mis vallandab meis kõigis mingid ahelreaktsioonid. Tihti ei osata reageerida nutmisele ja miskil põhjusel on nutmine “nõrkade” mängumaa. Kes meist ei teaks ütlust, et “mehed ei nuta”?! Oi, kui vale on see viimane uskumus. Mul on kahju näha, kui palju kurja on põhjustanud meessoole see viimane uskumus. Neid on õpetatud juba maast madalast oma tundeid peitma ja endasse matma, sest lapsed väljendavad oma negatiivseid ja valulisi tundeid justnimelt nuttes. Mitte ei mõista, kuidas saab öelda väiksele poisile, et ta ei tohiks nutta?! No tohib ikka küll ja peabki, sest nutmine on ju vabastav ja tervendav! Ma tahaks lausa õhutada inimesi nutma, sest see vabastab stressi.

Vaatame kõigepealt, mis juhtub meie kehas stressi ajal. Sümpaatiline närvisüsteem hakkab meie keha ette valmistama tegutsemiseks, muutes pupillid suuremaks, kiirendades südamelööke, tõstes vererõhku, pumbates verd lihastesse ja vähendades vere juurdevoolu seedeorganitesse. Seda tuntakse “põgene või võitle” reaktsioonina ja vahel ka tardumisena ehk et inimene ei tee absoluutselt mitte midagi. Füsioloogiline reaktsioon nii füüsilisele kui emotsionaalsele stressile on ühesugune. Seega keha (eelkõige aju) jaoks pole vahet, kas me peame jooksma ära lõvi eest, oleme närvis eelseisva tööintervjuu pärast või muretseme konstantselt kõige pärast. Tekib märkimisväärne energia koondumine, kui kogeme tugevaid emotsioone nagu kabuhirm või raev. Sellise energia vabastamine toimub läbi füüsilise tegevuse ehk kas põgenedes või võideldes, kuid psühholoogilise stressi eest ei saa me füüsililselt ära joosta või seda alistada.

Mida teha siis psühholoogilise stressiga? Kindlasti te teate, et stressiga hakkama saamiseks tuleks süüa tervislikult, olla füüsiliselt aktiivne, magada piisavalt, mõelda positiivselt ja üldse vähem muretseda jne. See kõik on õige, kuid siia nimekirja võiks lisada ka nutmise.

Solteri¹ sõnul on tõenäoline, et puhtemotsionaalse stressiga kaasnev nutmine ja raevupursked kujunesid välja kohanemismehhanismina, mis pidi vähendama füsioloogilise stressireaktsiooni negatiivseid kõrvalmõjusid. Uuringute käigus on püütud välja selgitada nutmise järel toimuvaid füsioloogilisi muutusi täiskasvanutel. Enne ja pärast teraapiasessioone tehtud mõõtmised näitasid, et nutnud katseisikutel oli hiljem madalam vererõhk, pulsisagedus ja kehatemperatuur ning paremini sünkroniseeritud ajutegevus. Nutmine on seega füsioloogilise erutuse seisund, millele järgneb sügav lõdvestumine. Lisaks on uuringud näidanud, et nutmine väljutab kehast stressihormoone. Mitmed uurijad on leidnud, et nutmine ja füüsiline tervis on omavahel seotud. Erinevate teadusharude uurimustulemused viitavad kõik asjaolule, et nutmine on tervistav füsioloogiline protsess, mis aitab inimolendil emotsionaalse stressi mõjudega toime tulla. Juhul kui füüsiline reaktsioon ei ole vajalik ega otstarbekas, aitab nutmine stressireaktsiooni avaldumist piirata. Kui puhkeme nutma reaktsioonina emotsionaalsele stressile, vabastame sellega energiat, vähendame pinget, alandame vererõhku ja väljutame pisarate kaudu kehast stressihormoone ja neurotransmittereid, taastades nii organismi füsioloogilise tasakaalu.

Usun, et paljud teist on kogenud, milline kergus ja kehalise pinge vabastus saabub pärast stressirohke situatsiooni endast välja nutmist. Keha on tark ja teab, mida on vaja teha emotsionaalselt valusates olukordades. Vahel on meil raske nutta. Võimalik, et me usume ikka veel, et mehed ei tohiks mitte kunagi nutta; võib-olla usume, et täiskasvanudki ei peaks nutma aga võib-olla oleme me unustanud, kuidas nutta. Üks hea lahendus sellisel juhul on filmide vaatamine, eriti igasugused romantilised draamad. Kui me lubame endal nutta filmikangelastele kaasa elades, siis me vabastame selle käigus oma kehasse kuhjunud stressihormoone ja lisaks saavutame täieliku lõdvestusseisundi. Siinjuures on hästi oluline mitte hoida pisaraid vägisi tagasi (teate küll seda klombi tunnet kurgus), vaid lasta pisaratel tulla ja vahel tasuks isegi tuure juurde panna ning nutta üks korralik peatäis. Mina mäletan, et üks väga tervendav nutmine toimus mul järjekordselt oma lemmikseriaali vaadates. Olles üle 10 aasta vaadanud “Grey anatoomiat”, sain tõelise vapustuse ühe peategelase surmast. See tuli nagu välk selgest taevast. Ma vaatasin ekraanil toimunut suures segaduses ja lasin pisaratel voolata. Ma olin nii kurb ja mitte kunagi varem pole ükski film või seriaal mulle sedasi mõjunud. Ma nutsin selle vaatamise ajal, ma nutsin järgmise osa vaatamise ajal ja siis veel mõned korrad. Ja kui ma olin nutmise lõpetanud, siis ma olin VABA. Kõik see kurbus oli minust välja pääsenud ja mõistsin, et koos seriaalitegelase surmaga olin vabastanud üksjagu ka oma sisemist kurbust. See oli väga tervendav! Ma soovitan soojalt: proovige ka ja laske julgelt pisaratel voolata turvalises kohas või turvaliste käte vahel. Palun lubage oma lastel teha sama!

¹ Tekst Solter, Althea J. raamatu “Nutt ja jonnihood: Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla” põhjal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga