Viimane kord kirjutasin oma plaanidest elada rahulikumat elu ja saada hakkama vähemaga. Mulle on alati lihtsad ja loomulikud eluviisid meeldinud, kuid ometi olen isegi olnud kaasatud meeletusse tänapäeva kiiresse tegutsemise maailma, mis on üle külvatud info ja tarbimisega. Aasta algusest saadik olen liikunud selles suunas, et oma elutempot alla tõmmata ja päriselt elada lihtsamalt. Mida see siis täpsemalt tähendab? Konkreetselt asjade osas ei olegi mul probleemi elada vähemaga, sest oma suurpuhastuse olen ma ära teinud ja näen, et ma polegi asju juurde ostnud eriti. Suurim nõrkus väljendub raamatute ostmises. Õnneks avastasin, et raamatute lugemiseks ei pea neid kindlasti omama. Olen palju kasutanud raamatukogu ning sellist imelist veebilehte nagu raamatuvahetus.ee. Toimib suurepäraselt!
Olulisemad muutused ja tähelepanekud on ikkagi toimunud sisemiselt. Mul on tulnud enda jaoks lahti mõtestada, mis on see lihtne olemine/minimalism ja mis on seni koormanud seda lihtsust. Avastasin, et ka puhkusel on uus tähendus minu jaoks nüüd, kus olen lapsevanem. Kahe kuu jooksul olen tegelenud nö pooleliolevate asjade lõpetamisega, mis suuremalt jaolt hõlmavad kooliga seonduvat. Ma pole võtnud ühtegi uut lisakohustust. Otse öelduna olen tegelenud oma kalendri tühjendamisega. Ma olen oma elus ka varasemalt kogenud, et mulle mõjub äärmiselt vabastavalt ja ajule puhkust andvalt kohustustevaba kalender. Kui muidu on igal nädalal ikka mingid kohustused, kohtumised jne kirjas, siis lõpuks olen saavutanud selle, et mu kalendris ilutsevad täiesti tühjad nädalad:) Suuresti ikka seetõttu, et saaksin pühenduda uue beebi tulekuga kaasnevale elumuutusele. Loomulikult tähendab see aeg vähem puhkust füüsilises mõttes, kuid ma tunnen, et minu sisemuses valitsev lihtsus ja vaikus on palju olulisemad. Tühi kalender on üks parimaid stressimaandajaid minu jaoks. See tähendab, et võtan elu vastu spontaansemalt. Ja tõesti, lõpliku piduri tõmbamine senisele tempole võttis aega kaks kuud, sest eks elul ole ju ikka üllatusi varuks.
Teiseks täheldasin, et üks vastik ajaröövel on sotisaalmeedia ehk pidev infoküllus, mis väsitab mind tohutult. Kusjuures ma ei ole ise väga aktiivne sotsiaalmeediasse postitaja ega jälgi pingsalt teiste tegemisi, kuid minu sotsiaalmeedia infovoogu jõuab palju psühholoogiaalaseid artikleid, eriti just laste ja toitumisega seonduvat. Seega taban end pidevalt lugemas mingit harivat artiklit. See ei ole ju otseselt halb, kuid liiga palju infot tähendab seda, et pea on kui prügikast. Seetõttu olen ebavajalikku infot vähendanud, et mitte jääda lõksu pidevatele arvamustele, nõuannetele ja tarkustele, mida kogu maailm nii agaralt jagab. Olen läinud rohkem seda teed, et kui mind huvitab mingi konkreetne küsimus toitumise või laste psühholoogias, siis ma otsin välja parima selle alase kirjanduse ning loen seda. Ma isegi olen mõelnud Facebooki äppi oma telefonist kustutada ning tarbida seda vaid arvutis ja kindlatel aegadel. Usun, et proovingi selle lähiajal ära. Liigne infotulv, mis ei ole konkreetselt minu valitud, vaid mida söödab ette internet, on väga väsitav. Palju mõnusam on hoida käes raamatut või ajakirja, mille oled ise valinud lugemiseks. Viimasel ajal olengi taaskord lugenud palju raamatuid, mis on minu jaoks samuti üks imeline puhkuseallikas.
Veel üks oluline taipamine on tulnud selles, et tõelise lihtsuse ja rahulolu loob selline elu, kus minu mõtete, tunnete ja käitumise vahel on harmoonia. Selle taipamise tõi minuni hiljuti ühe Wayne Dyeri raamatu lugemine. Tema meelest pead sa olema siiras omaenda mõtete suhtes, et olla terviklik. Oma mõtete uurimine ja enesele ausalt tunnistamine, mis see on, mida sa oled otsustanud sisimas omaks võtta, on otsustava tähtsusega. Kui sul on mõtteid, aga sa ei ela nende järgi oma igapäevaelu, siis tunned ebakõla ning järelikult ei pea ennast oma unistuste täitumise vääriliseks. Kui su tunded, mõtted ja käitumine jäävad ühildamatuks, siis jätkub sõltuv käitumine kogu elu. Tunnistades endale ausalt, millesse sa usud, ja seejärel tegutsedes vastavalt käesolevale põhimõttele, ükskõik, mida teised ütlevad või mõtlevad, arendad sa sisemist rahu, mis annab sulle tugeva väärilisuse tunde. Dyer soovitab hoolikalt uurida kõiki oma mõtted ja ära tunda, mis osas need ei ole sinu tegudega kooskõlas.
Jääda iseendaks nõuab tohutut julgust. Elada sellist elu nagu sina õigeks pead ja väärtustad, kui võib-olla kõik teised su ümber ei kiida seda heaks või ei mõista sind. Eriti raske on see siis, kui sinu isiklikud väärtused lähevad vastuollu pereliikmete väärtustega. Kuid ka sellisel juhul tuleks usaldada ennast ja oma valikuid ning elada nende järgi, mis võib olla raske aga nii vabastav. Mina olen tihti tajunud vastuolu, survet ja mittemõistmist toitumise valikute osas kui ka lapsekasvatuse osas, kuid järjest enam olen ma valinud jääda kindlaks oma väärtustele ja teadmistele. Olen valinud vähem kuulata kõikide arvamusi, mis tihtipeale ei põhine asjakohasel teadmisel, vaid konkreetse inimese mingil negatiivsel kogemusel oma elust. Olen tajunud, et kui jään kindlaks oma mõttele, mis leiab väljenduse tegudena mu elus, siis tagajärjeks on sügav rahulolu. See on kontakt iseendaga ja täielik kohaolu. Selle tulemusena olen jõudnud lähemale ka sellele lihtsale elule, mida minu hing tegelikult väga igatseb.
Veel üks asi, mis röövib lihtsust ja hingerahu on hinnangulisus, kuigi see on nii tavapärane kõikidele inimestele, sest seda vajab meie ego. Minu motoks on vaadata asju ja inimesi sellistena, nagu nad tegelikult on, selle asemel, et neid arvustada ja väljendada oma sisemist hinnangulisust. Meie kannatused, tühjustunne ja hirm on seotud elus avalduva alahindamisega. Dyer soovitab mõelda kõigele, mida pidevalt kritiseerid, ja sa märkad, mille oled jätnud hindamata. Peamiselt tähendab alahindamine seda, et sa ei taju, kui ilus on elu. Ma katsun ise seda hinnangulisust järjepidevalt vähendada, kuid möönan, et see ei ole alati kerge tulema. Kuid see tasub harjutamist – võtta elu sellisena nagu see on, mitte välja lõigata sellest neid kogemusi, mis meile ei meeldi. Võtta elu vastu tema täielikus mitmekesisuses ja mitte võidelda. Nii vabastav!
Sellised on olnud minu tähelepanekud nende kahe kuu jooksul, mil olen seadnud eesmärgiks lihtsuse ja puhkuse, et anda hingele ruumi heliseda. Mul seisab ees uus teekond kahe lapse emana ning sellest tulenevad väljakutsed. Seoses sellega olen palju uurinud laste psühholoogiat ja kindlasti jagan edaspidi sellel teemal rohkem oma avastusi ja tähelepanekuid. Hetkel olen süüvinud õdede-vendade vahelistesse suhetesse ja sellesse, kuidas see mõjutab meie kogu edasist elu. Ma jätkan oma elu elamist lihtsamaks ja otsin uusi tehnikaid, kuidas ka kahe lapse kõrvalt puhkusehetki leida. Tänases hetkes elan aga imelises ootuses, mil õige pean saan taas kogeda uue inimese sündimise imet. Soovin teilegi julgust jääda kindlaks endale ja killuke imet igasse päeva!
Väga mõnus lugemine. Seda Wayne Dyer’i raamatut peaks isegi uuesti sirvima – hea meeldetuletus, et rahulolu eelduseks on mõtete, tunnete ja käitumise omavaheline kooskõla!