Esimesed sammud minimalismi poole

Mõned päevad tagasi juhtusin lugema tabavat mõtet kaassõltuvuse kirjeldamiseks. David Parker, Briti kaassõltuvusnõustaja ja vabastava hingamise õpetaja ütleb: “Elu, mis on kaootiline, planeerimatu, kurnav, sihitu, puuduliku ajakasutusega, viletsate toitumisharjumustega, negatiivsust tulvil ja pidevalt võitlusele keskendunud, on haigus, mille peasümptomiks on “mul ei ole kunagi küllalt” tunne.”. Ma pole veel kohanud ühtegi teraapiatoolis istunud inimest (k.a mina ise), kes ei oleks tundnud “ma ei ole piisav või mul pole piisavalt”. See on nagu epideemia, mille leevendamiseks on mitmeid viise teraapias, kuid olen avastanud, et üks kõigile kättesaadav abiline võiks olla minimalism.

Minimalismist kirjutatakse aina enam ja sellest, et üleliigne mõttetu tarbimine ning virtuaalsesse maailma kadunud inimsuhted põhjustavad stressi. Teoorias on see alati nii loogiline tundunud, et segamini kodu, liiga palju asju, liiga palju kohustusi, otsatu hulk valikuid, interneti lõppematu infomüra ja pidev otsustamine kurnavad ja muudavad ärevaks. Olin selle teadmisega päri, kuid alles nüüd on mulle selle tõesus kogemuslikult ja sügavalt kohale jõudnud. Nimelt kevadel vahetult enne kolimist oli mu kodus nii palju asju kastides ja nähtavatel kohtadel. Beebi saabumisega lisandus asju veelgi juurde ja ühel hetkel tundsin, et mu kodus ei ole enam hingamisruumi. Minus ei olnud hingamisruumi.

Olin just juhtunud lugema järjekordset artiklit minimalismist, kui mulle koitis, et ma pean need asjad silme eest ära saama. Jah, ma ei saanud neid hetkel kuhugi ära anda või neist lahti saada, aga mu aknalauad ja nurgatagused pidid tühjaks saama. Tõstsin kõik asjad silme alt ära ja vabastasin aknalauad. Võtsin ära kõik nipsasjakesed oma mehe suureks meeleheaks. Jätsin vaid taimed. Asju, mida parasjagu ei kasutanud, viisin keldrisse ja müüsin mõned ebavajalikuks osutunud beebiasjad ära. Momentaalselt saabus minusse suur hunnik rahu. Iga kord kui astusin magamistuppa, siis tundsin kui palju rohkem õhku, selgust ja rahu selles ruumis nüüd oli. Teatasin mehele samuti oma avastusest, et asjad päriselt ka tekitavad stressi. Ta vaatas mind kummalise pilguga, sest tema meelest oli see ju ilmselge. Jah, see oligi ilmselge olnud teoorias, kuid alles nüüd oli see mulle päriselt kohale jõudnud. Nagu ka üks universumi seadusi ütleb, et nõnda nagu väljas nõnda ka sees. Meie väline keskkond peegeldab meie sisemaailma ja vastupidi. Vähem kola aitab hingel rahuneda, et oleks ruumi keskenduda kõige olulisemale.

Kolimisega seoses on muidugi paratamatu, et tuleb elada mingi aeg kastide otsas ja tubades vedeleb suvalistes kohtades igasugu esemeid, millel pole veel kohta. See on üks peamisi põhjusi, miks mulle kolimised ei meeldi ja miks mulle ei meeldi reisile minnes kohvrit pakkida. Mind koormab see pidev otsustamine, et mida teha nende asjadega, mida jätta ja mida võtta. Iga asi, sealhulgas iga inimene, meie elus vajab pidevat hoolt. Ja kui meil on liiga palju asju, siis me ainult hooldame, koristame, tõstame neid asju ühest kohast teise, organiseerime ja lõpuks oleme nii väsinud, sest selline tegevus ei kosuta meie hinge. Hinge kosutab lihtsus, süvenemine, sügavus, keskendumine, hetkes olemine. Otsustasin hakata lahti murdma liiga palju-liiga kiiresti-liiga vara mentaliteedist iseenda ja oma pere jaoks.

Hakkasin ennast teadlikumalt kõrvalt jälgima, et lõpuks aru saada, mis täpsemalt mind koormab ja stressi ajab. Seetõttu oli minu jaoks hästi oluline, et saaksin oma uues kodus toad võimalikult ruttu tühjaks tõsta, et asjad ei vedeleks laiali. Lõpuks kui saabus meie garderoob ja ma sain riided oma kohtadele, saabus meeletu kergendus. Olen selle suvega eredalt saanud tunda, mida tähendab stress liigsetest asjadest. Seega tegin järjekordse kapituulutuse ja andsin taaskord riideid ära. Seekord läksin veelgi kaugemale ja sorteerisin ära ka oma lapse mänguasjad. Pooled neist ei tulnud meiega uude koju kaasa. Ülejäänud pooled panin kappi hoiule ja alles jäid vaid mõned valitud asjad. Tänu sellele leiavad need vähesemad mänguasjad nüüd rohkem kasutust ja mul ei ole vaja ükski õhtu segamini tuba koristada.

Olen hakanud fännama lihtsuse võlu aina enam. Jaapani korrastuskunsti raamatut lugedes jäi mulle meelde soovitus, et kõik avatud pinnad, näiteks aknalauad, köögi tööpind, vanni ääred ja kraanikausi servad oleksid tühjad. Otsustasin seda nõuannet uues kodus rakendada köögis. Võtsin endale eesmärgiks iga õhtu enne magama minekut köögipind täiesti tühjaks teha. Ma ei ladusta enam väljas igasugu masinaid, ainsa erandina kohviaparaat. Isegi kiirkeedukann käib kapis. Ütlen ausalt, et see tühi ja puhas köögipind igal õhtul on tõeline stressileevendaja. Üks pilk sinna ja mul on tunne, et kõik on tehtud. See on selline rahulolev lõpetatuse tunne. Olen nüüd järjepidevalt jälginud seda, et köök saaks puhtaks ja pinnad tühjaks, et ma näeksin õhtul viimase asjana ja hommikul esimese asjana puhast ja vaba pinda, mis annab mulle sõnumi, et uus päev on loomiseks valmis. Eilsed kohustused on unustatud ja miski ei koorma hinge. Väga vabastav!

Tunnen, et mind on juba suuresti vabastanud füüsilise keskkonna korrastamine. Elu lihtsustamine läheb aga kaugemale füüsiliste asjade maailmast. See on alles esimene samm minimalismi teel. Usun, et lihtsustamine on eriti oluline väikeste lastega peredes. Näen, kuidas liiga palju-liiga kiiresti-liiga vara mentaliteet koormab ka meie lapsi. Hetkel tegelengi sellega, kuidas luua lihtsust, etteennustatavust ja pingevabadust igasse päeva läbi rütmide ja graafikute. Samuti otsin lahendusi, kuidas muuta lihtsamaks koristamise ja toidu tegemisega seotut. Ja loomulikult siit edasi, kuidas vähendada liigset sotsiaalmeedia mõju. Ikka selleks, et stressi oleks vähem ja kergust rohkem.

Minu jaoks on need esimesed sammud minimalismi suunal olnud vabastavad. Olen oma nahal tundnud, et see tõesti toimib. Sedasi saan suuna viia liigselt tähtsusetult tähenduslikuma elu elamisele. Selle asemel, et pidevalt sättida, koristada ja hooldada, tekib rohkem aega endale ja perele. Kuid kõige rohkem tajun seda, et nii mina kui mu suurem laps on muutunud rahulikumaks. Meie tänapäeva tempokas tarbijahulluslikus maailmas, kus inimesed tunnevad, et kunagi ei ole piisavalt ja kogu aeg on veel vaja midagi juurde, on minimalismi teadlikus tarbimises ja lihtsas elus pakkuda hingele nii palju kosutust. Minimalism on mulle loomuomane ja seetõttu jätkan seda teekonda. Huvitaval kombel minimalism hoopis paneb tundma, et kõike on külluses, sest hingele ei ole vaja kvantiteeti vaid kvaliteeti. Less is more ;)

2 thoughts on “Esimesed sammud minimalismi poole

  1. Iris says:

    Mulle väga meeldis su seekordne kirjutis. Asjad, mis pannakse kiirelt käest sinna, kus nad tegelikult ei käi(akna lauad, kamina pealne, kapi ääred), tekitavad nii palju “müra” ja segadust ja see on meeletult kurnav. Iga kord kui selle suure koristus töö ette võtan on pärast hinges suur rahu. Sinu köögi koristus idee on praktiseerimist väärt. (Y) Aitähh!

  2. Tänud :) soovitan jah seda köögi ideed proovida. Praegugi vaatan oma tühja läikivat tööpinda ja hing puhkab. See on jah hämmastav, kuidas need tühjad pinnad lausa magnetina asju ligi meelitavad.

Leave a Reply to Anu Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.