Seriaalide vaatamine võib olla vahel väga kasulik. Minu üks absoluutne lemmik on “Grey anatoomia”. Lisaks sellele, et ma olen väga palju õppinud sealt meditsiini ja inimese füsioloogia kohta, olen seriaalist saanud kasulikke nippe, mida igapäeva stressirohkes elus edukalt enda abistamiseks rakendada. Ma olen lausa paar korda suutnud kedagi üllatada mõne teadmisega inimese tervise kohta ja siis on selgunud, et ma tean seda fakti seriaalist. Ja need on täiesti õiged teadmised. Paar päeva tagasi inimese mälu teemadel end koolitades meenus mulle jälle üks stseen “Grey anatoomiast”.
Selles stseenis seisab oma ala üks tunnustatumaid ajukirurge vahetult enne ühte kõige olulisemat ajuoperatsiooni vaikselt omaette pilk patsiendi ajupiltidele suunatud. Patsiendil on ajuvähk, mis on nii ulatuslik ja paikneb ajus sellises kohas, et kõik teised arstid on tunnistanud selle ravimatuks. Kuid see üks ajukirurg on leidnud viisi, kuidas seda siiski oleks võimalik välja lõigata ja inimese elu päästa. See on muidugi riskantne operatsioon, mis kestab terve päeva. Ma isegi ei tea, kuidas on võimalik teha u 16-tunnist operatsiooni ilma, et sa tohiksid end eriti liigutada, tualetis käia jne. Kuid tundub, et see on võimalik. Igatahes, see ajukirurg seisab seal ruumis ja puurib oma pilguga ajupilte. Ta seisab käed puusas, rind ette lükatud, pilk selge ja võitmatu. Tema juurde tuleb resident uurima, et kas ta on valmis. Selle peale avaldab kirurg saladuse, et sellistel puhkudel, kus elu tundub olevat suurem kui ta ise ja ta seisab silmitsi nii oluliste operatsioonidega, siis ta kujutab ennast ette superkangelasena. Ta kehastub selleks kangelaseks, seisab nagu tema ja tunnetab seda julgust, võimu ja imede võimalikkust, mida esindavad kõik superkangelased. Seisab seal mõne hetke superkangelasena ja ütleb endale mitu korda valjusti “ma olen superkangelane”. Seejärel on ta valmis minema opereerima väidetavalt opereerimatut. Ja kas teate mis, ta saabki sellega hakkama! Muidugi võib siinkohal öelda, et see on ju film, et seal ei saakski olla teisiti. Kuid see polegi oluline, sest see tehnika töötab.
Sellist alateadvuse tasandil toimuvat protsessi nimetavad mälu uurijad praiminguks. Praiming on inimese mälu teadvustamatu vorm, mis on seotud sõnade ja esemete äratundmisega. Praiming toimub automaatselt ja selle üle puudub teadlik kontroll. Praimingut on süstemaatiliselt uuritud vaid umbes 10 aastat tänu selle hilisele avastamisele. Võib oletada, et tegemist on igapäeva elu puudutava universaalse nähtusega. Praimingu kohta tehtud uurimused on näidanud, et isegi kui me ei ole teadlikud sõnadest, mida me loeme, võtame me ikkagi vastu nende tähenduse ja need mõjutavad meid. Seetõttu toimivadki positiivsed enesesisendused ehk afirmatsioonid niivõrd hästi. Ennast pidevalt lolliks ja saamatuks kutsudes langetad oma võimekust asjadega hästi hakkama saada. Kui sa mõtled endast kui geeniusest, teadlasest või professorist, siis tõuseb su vaimne võimekus. Vanadele inimestele mõeldes muutud sa tunduvalt aeglasemaks.
Mõtlemine endast kui superkangelasest võtab maha kõik piirid, mis on su võimekusel ees. Superkangelased suudavad ju kõike ja on vahel isegi surematud. Kehastudes mõneks hetkeks superkangelaseks, seejuures kasutades nii sõnajõudu kui vastavat kehalist väljendust, saadki kontakti kõigi nende omadustega, mida superkangelased esindavad ning asjad hakkavad laabuma palju sujuvamalt. Soovitan sul proovida seda tehnikat järgmine kord, kui seisad silmitsi üle jõu käiva olukorraga. Kehastu oma lemmik kangelaseks ja siis selle tunde mõjul mine saavuta “võimatut”!
Väikeste laste vanematel soovitan lugeda artiklit, kuidas positiivselt mõjutada laste valikuid kasutades praimingut.