Meid on kasvatatud uskuma, et osad meie tunnetest ei ole head. Nad on koledad ja negatiivsed ning neid ei tohi väljendada avalikult ja vahel isegi vaikselt salaja ei tohi. Ma ise elasin sellises uskumuses päris pikki aastaid. Arvasin, et ei ole ilus ja viisakas saada vihaseks või olla kade. Selline asi ei sobi ju ühele kenale hästikasvatatud neiule. Ja sedasi saidki minu sees ja arvatavasti paljude teiegi sees alguse emotsionaalsed blokeeringud. Tänane blogipostitus on inspireeritud Alkeemias avaldatud artiklist Brandon Bays’i rännaku kohta.
Ma ei tea, kas te olete selle üle juurelnud, aga mina olen juba ammu vaevanud end küsimusega: “miks ikkagi on nii, et ka need inimesed, kes elavad igati tervislikult, mediteerides, mõeldes positiivseid mõtteid ja olles igati õnnelikud, haigestuvad raskesti?”. Mina sain sellele küsimusele vastuse, kui tutvusin holistilise maailmakäsitlusega. Ja ülalnimetatud artiklis on see vastus väga hästi välja toodud. Enamus haigusi on emotsionaalse taustaga ja kui me ei vabasta oma alateadlike emotsioone, siis leiavadki haigused meie juurde tee. Alateadlikud emotsioonid on tunded, mille oleme lükanud kuhugi sügavale enda sisse peitu, maha matnud ja ära unustanud, et nad ei pääseks meile haiget tegema. Kohe kindlasti ei taha me neid tunda. Kuid tunda just vaja ongi – läbi tunda ja minna lasta.
Me jätame ennast unarusse, kui me ei tegele iseendaga ega sukeldu sügavale oma olemusse. Kõige parem uks enda sisse on läbi emotsioonide, sest nad räägivad meiega meie vajaduste kohta. Tänapäeval laialt levinud positiivse psühholoogia sõnum “mõtle positiivselt ja elu on ilus” on tänuväärne soovitus, kuid see tegeleb meie mõtete mitte emotsioonidega. Ei ole võimalik ühtegi emotsiooni lihtalt minema mõelda. Emotsioon tuleb kuskilt sügavalt sinu seest, et sulle midagi öelda. Nad on meie abilised, et saada infot selle kohta, kas oleme truud oma loomusele. Seepärast on absoluutselt kõik tunded olulised ja head. Igal tundel on oma ülesanne. Tõepoolest saab öelda, et teatud tunded mürgitavad meid ja teised toidavad, kuid nende tekkimise hetkel on nad pigem indikaatorid su heaolu kohta.
Näiteks kadedus tuleb meile rääkima mingist vajadusest, mis on meie sees rahuldamata aga teisel inimesel on rahuldatud. Iga kord kui kadedus mind külastab, tahab ta mu tähelepanu tõmmata mingile unarusse jäetud aspektile mu elus. Näiteks ühel hetkel olles juba mõnda aega elanud iseendale ja teinud karjääri, avastasin endas kadedustunde, kui paljud sõbrad ümberringi said lapsi ja lõid peret. Sain aru, et olin hinges laste saamiseks valmis ja igatsesin seda oma ellu. Muidugi võttis veel jupp aega enne kui ma jõudsin tegudeni. Võin kindlalt öelda, et ega see tunne enne vaibunudki, kui olin lõpuks oma vajaduse perekonna loomise järele rahuldanud. Kasutan tihti kadedusetunnet selleks, et revideerida seda, kas mingi mu sügavam soov vajab tähelepanu või on tegemist puhtalt ego nõudmistega. Kadedus võib ilmneda ka selles, kui oled pidevalt teiste peale kade, sest neil on paremad asjad või elu jne. Sellisel juhul tegutseb ego oma nõudmistega. Kui vaadata ego nõudmiste alla, siis võib suure tõenäosusega sealt leida vajaduse tähelepanu või armastuse järele.
Tean inimesi, kes on nö alati positiivsed. Tundub, et neid ei näe kunagi vihastena, kuigi viha on tunnete spektri üks tavalisemaid tundeid. Seda ei ole vaja eirata ega peita kuhugi, sest kuhjudes see kasvab enesevihaks või vimmaks. Elu ei ole kuigi nauditav igapäevaselt vihane olles. Tuleks vaadata, mis seda viha põhjustab. Tavapäraselt tekib viha siis, kui sulle on liiga tehtud või elu on sind ebaõiglaselt kohelnud. Selline viha tuleks endast välja lasta ilma teisi haavamata. Kõige rahumeelsem viis sellest vabaneda on see välja hingata. Sel hetkel kui oled kontaktis oma vihaga ja teadlik, millest see viha on tekkinud, siis lihtsalt hingad tugevalt selle välja kuni oled rahunenud. Mulle meeldib aegajalt patja taguda, karjuda või väike vihatants tantsida, kuid seda luksust ei ole alati :-) Alahinnata ei tasuks viha suurt jõudu ja tugevust. Vahel on täitsa tark kasutada viha energiat selleks, et tegutsema hakata.
Meid igapäevaselt saatvaid tundeid on palju ja kõik nad tulevad meie juurde, et midagi rääkida meie sügava olemuse kohta. Kuula neid, pane tähele ja saa nendega sõbraks. Mida tihedamalt ennast kuulad ja selle järgi tegutsed, seda kindlamalt hakkad tundma püsivat rõõmu elamisest, igal hetkel igal pool! See on selline armumise tunne iseendasse ja elusse.
Tänase päeva mantraks on: KÕIK MU TUNDED ON HEAD!!!!