Suhtlemiskool 1. osa – suhtlemistakistused

Issanda loomaaed on kirju – see on üks tore ütlus selle kohta, et inimesi on maailmas igasuguseid. Kõigil oma veidrused, soovid, unistused ja hirmud. Pole olemas kahte täpselt samasugust inimest, kes saaksid maailmast ühtemoodi aru, tahaksid samu asju, mõtleksid samu mõtteid või tunneksid samu tundeid. Me oleme kõik nii erinevad. Tõepoolest võivad meie väärtushinnangud ja suuremad eesmärgid elule kattuda, kuid mida peenemale tasandile edasi minna, seda vähem leiame sarnaseid asju. Isegi armastuse või kurbuse tunne võib olla niivõrd erineva varjundiga. Miski ei ole must ja valge. Selles suures erinevuste virr-varris tuleb leida ühine keel, mis aitab meil omavahel suhelda. Suhelda nii, et oleks rahulolu mõlema inimese hinges ja südames.

Kohati tundub, et oleks niivõrd palju lihtsam üksteisega läbi saada, kui kõik oleks must ja valge ning reeglid oleks paigas, kuidas omavahel suhelda. Ometi me kõik teame, et sel hetkel, kui hakkame teise inimesega suhtlema, variseb kokku illusioon, et me suudaksime aimata, mida mõtleb või tunneb teine inimene. Me ei tea, mis toimub teise inimese sees. Vahel me ei tea isegi seda, mis toimub meie endi sees. Sedasi me siis omavahel suures segaduses tihtipeale dialooge peamegi ja imestame, mis nüüd jälle valesti läks ja kuidas see vestlus ometi nii rappa sai minna. Sellele on ainult üks vastus, miks vestlused rappa lähevad. Teine pool ei tunne ennast mõistetuna sõnade ja tunnete tasandil. Eelkõige muidugi tunnete tasandil. Iga inimese üks suurimaid vajadusi suhtlemises on olla mõistetud. Me ei suuda alati aru saada, miks inimesed tunnevad või mõtlevad teatud moodi, kuid me saame oma vestluskaaslast aktsepteerida sellisena nagu ta on. Me võime teise inimese käitumist mõistuse tasandil lõpuni mitte mõista, kuid me suudame empaatiliselt näha ja vahel isegi kogeda, milliseid tundeid teine inimene läbi elab. Kui me oleme tabanud ära omavahelises suhtlemises teise inimese tunded ja neid talle tagasi peegeldame, siis olemegi kinkinud talle ilusaima kingituse omavahelises suhtlemises – mõistmise.

Mõtle mõnele olukorrale oma elus, kus sul oli mure või juhtus sinuga midagi olulist ja sa rääkisid sellest mõne oma lähedasega. Mis oli sinu jaoks kõige olulisem sel hetkel? Mina olen ise korduvalt kogenud, et sellistel hetkedel ootan ma teiselt inimeselt mõistmist selles osas, mida ma läbi elan. Selle mõistmise saan ma siis, kui teine inimene näeb mu tundeid ja annab mulle märku, et ta saab aru mu valust või rõõmust. Läbi selle saan mina vabaks, ma olen saanud oma mure või rõõmu sõbraga jagada. Ma ei oota teiselt inimeselt nõustamist, lahendusi, lohutamist või teema mujale juhtimist. Ainus, mida ma tahan, on tema jäägitu tähelepanu ja kuulamine. Ma ei oota, et ta saaks lõpuni aru, miks miski asi mind teatud moel mõjutab. Seda ei tea ma tihtipeale isegi. Kuid ma ootan, et ta näeks, mida ma tunnen ja aktsepteeriks seda tunnet.

Kui palju kordi sina oled olnud vestluses, kus teine inimene hakkab ennast järsku kaitsma ja õigustama? Ometi pole sa enda arust teda rünnanud. Vähemalt pole see su tahe olnud, kuid sõnadega oled ikka välja saatnud teise signaali. Kui tihti oled tundnud, et sind süüdistatakse või tunneb su vestluspartner, et teda süüdistatakse? Jällegi pole olnud see kummagi poole eesmärk, aga ikkagi tunnevad mõlemad end süüdi. Sa loodad, et vestlus lähedase inimesega läheb ehk seekord sujuvalt, aga järjekordselt lõppeb krahhiga. Miks küll? Selle põhjuseks on sina-sõnumid ja suhtlustõkete kasutamine. Kui kasutada vestluses sina-sõnumeid nagu nt “sa oled nii laisk”, “sa jätsid selle tegemata, kuigi lubasid”, “ sa teed alati nii” jne, siis on tulemuseks süütunne või asub teine pool end kaitsma, sest need sõnad on teda rünnanud. Siin on ainsaks pääseteeks hakata kasutama mina-sõnumeid ehk hakata väljendama oma tundeid ja vajadusi. Kuid sellest mõni teine kord pikemalt. Täna tahaksin keskenduda suhtlemistakistustele, sest need on peamised põhjused, mis ajavad untsu pea iga olulise vestluse.

Thomas Gordon on välja toonud järgmised 12 suhtlemistakistust:*

1. Käsutamine, juhtimine, kamandamine
“Lõpeta hädaldamine”, “Emaga ei tohi niimoodi rääkida”, “Mind ei huvita mis sa sellest arvad, vii prügi kohe välja”;
2. Hoiatamine, manitsemine, ähvardamine
“Sa teed seda või muidu ….”, “Kui sa tahad, et sul hästi läheks, siis parem tee see ära!”, “Hiljem sa kindlasti kahetsed seda”;
3. Korrale kutsumine, moraali lugemine
“Sa peaksid tegema nii…”, Vanemad inimesi tuleb austada”, “Sa peaksid tema ees vabandama”, “See nüüd küll eriti tark tegu ei olnud”;
4. Soovitamine, nõu andmine, lahenduste pakkumine
“Mina soovitan sul küll …”, “Kõige parem oleks sul siiski…”, “Miks sa ei võiks talle nii öelda: …”, “Kui ma oleksin sinu asemel, siis ütleksin talle kindlasti ära”;
5. Loengu pidamine, õpetamine, vastuargumentide esitamine
“Vaata faktidele näkku: kui sa poleks uut autot ostnud, oleks me saanud maja sissemakse ära teha”, “Kui mina sinuvanune olin, pidin kaks korda rohkem tööd tegema”;
6. Hinnangu andmine, süüdistamine, mittenõustumine
“Selles sa küll eksid”, “Sa ei mõtle eriti selgelt”, “Ma ei ole sinuga nõus”;
7. Kiitmine, nõustumine
“Sa saad sellega hakkama”, “Ma arvan, et sul on õigus”, “Minu meelest oled sa ilus”;
8. Sildistamine, naeruvääristamine, häbistamine
“Sa käitud nagu metslane”, “Sa oled ninatark”, “See on tüüpiline meeste probleem”;
9. Tõlgendamine, analüüsimine, hinnangu andmine
“Sa ütled seda minu kiusamiseks”, “Tegelikult sa ei usu seda üldse”, “Mulle on nüüd selge, miks ta seda tegi”;
10. Rahustamine, lohutamine, toetamine
“Küll järgmine kord läheb paremini”, “Kõik teevad vigu”, “Homme tunned sa end teisiti”, “Ära muretse, kõik saab korda”;
11. Uurimine, küsitlemine, usutlemine
“Kes sulle sellise mõtte pähe pani?”, “Millal sa hakkasid ennast niimoodi tundma?”, “Millal see juhtus?”, “Kas sul on kahju ka, et sa nii tegid?”;
12. Eemaletõmbumine, teema vahetamine, naljatamine
“Ah, räägime parem millestki muust”, “Tead, mulle tuleb meelde, et…”, “Me oleme seda juba arutanud”, “Ah, unusta ära”;

Kõik ülalnimetatud viisid on tegelikult rääkija ignoreerimine. Rääkija tunnetest ja mõttetest eemale pääsemine, sest tihtipeale ei ole kerge kuulata teise inimese mure. Isegi rõõmu pole alati kerge taluda. Kui ma esimest korda neist suhtlustakistustest kuulsin, siis ma olin jahmunud, sest ma ise kasutasin neist väga paljusid. Eriti süütud tundusid igasugune lohutamine või kiitmine ja nõustumine. Tihtipeale ka nõu andmine ja lahenduste pakkumine. Mida teadlikumaks ma sain ja mida rohkem hakkasin jälgima oma vestlusi teistega, seda selgemaks sai, et tõepoolest need ülalnimetatud võtted on suhtlust takistavad. Kui ma lähen mõne suure uudisega sõbra juurde kas rõõmustama või nutma, siis ma ei taha tema käest kuulda lauseid, “sa saad hakkama” või “ära muretse” või mingite lahenduste pakkumist. Ma tahan lihtsalt saada võimaluse olla ära kuulatud nii, et iga rakk mu kehas tunneb end hästi. Iga inimene teab ju tegelikult ise ka, et muretsemine ei aita või et ta saab lõpuks kõigega hakkama, kuid see polegi ju asja tuum. Oluline on oma elu jagamine endale oluliste inimestega. Oma sisemaailma paotamine teisele inimesele just nii ehedalt nagu ta parasjagu on, et tunda seda imelist ühenduse tunnet kellegagi peale iseenda.

Loomulikult esineb igapäeva vestlustes kõiki neid suhtlemisevorme ning aegajalt me tahamegi saada teiselt inimeselt nõu või tema mõttekäiku teatud asjade kohta. Vahel me vajame, et kõige lootusetumatel hetkedel keegi kallistaks ja ütleks, “kõik saab korda”. Ja vahel harva on meil ehk vaja ka moraaliloenguid kuulata :) Eks igal asjal ole oma koht ja aeg. Parajas annuses ei tee need kellelegi liiga. Kuid tõeline suhtlus ja tõeline kuulamine ning mõistmine leiavad aset siis, kui kuulajana oled otsustanud oma mina kõrvale jätta. Selleks tuleb esialgu oma mõtetele stopp öelda, loobuda igasugustest hinnangutest ja õpetamisest ning avada oma süda teise inimese kuulamisele nii, et sa kuuled, mis öeldakse ridade vahel. Proovida end asetada teise inimese olukorda ja aru saada, mis päriselt toimub tema sees. Seda pole sugugi kerge teha. Pole lihtne oma ego jutuvada vaikima sundida ja lihtsalt kuulata ning olemas olla. Ainult tõeliselt kuulates on võimalik kuulata südamega ja näha nähtamatut. Nii on võimalik luua imeline ühendus kahe inimese vahel, milles on armastust ja mõistmist. Sedasi kuulates on võimalik tervendada teise hinge. See on terapeutiline kuulamine, mis ei peaks jääma ainult terapeutide kasutada, vaid selle oskuse omandamine tuleb kasuks kõigile inimestele.

Järgnevatel päevadel soovitan sul pöörata rohkem tähelepanu oma vestlustele teistega. Milliseid suhtlustakistusi sa kõige tihedamini kasutad? Millised neist häirivad sind ennast kõige enam, kui teised neid kasutavad? Lihtsalt vaatle ennast kõrvalt ja pane tähele, mis tegelikult toimub sinu suhtluses teiste inimesega. Kui palju sa oskad kuulata, mis toimub teise inimese sees? Mina olin alguses päris häiritud oma avastustest ning järjepanu olen proovinud neid takistusi oma vestlustest eemaldada. Alati see igapäevaelus ei õnnestu ja see polegi pidevalt vajalik, kuid ma olen kogenud selle imelist tervendavat väge teraapiatööd tehes. Saan kinnitada, et pole olemas ilusamat kingitust teisele inimesele, kui ta tõeliselt ära kuulamine! Muide, kogu see jutt kehtib ka lastega suhtlemisele. Kui oled mõelnud, miks küll lapsed ei räägi sinuga või käituvad kohutavalt, siis oleks aeg lõpetada igasugune kriitika ja hakata kuulama. Järgmistes postitustes jätkan kuulamisoskuste teemal. Püsi lainel!

Kui sa soovid end selles valdkonnas veidi rohkem harida, siis soovitan lugeda Robert Bolton’i raamatut “Igapäevaoskused. Kuidas ennast kehtestada, teisi kuulata ja konflikte lahendada”.

  • Loetelu pärineb Thomas Gordon’i raamatust “Tark lapsevanem”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga