Täiesti planeerimata ja ootamatult on mul olnud võimalus eelmise aasta kevadest saadik olla oma lastega koduõppel. Suuresti oli see ju kõigil nii, et lapsed jäid koolist või lasteaiast koju ning kodus jätkus lastel õppimine, mäng ja sotsialiseerumine pereringis. Mulle meeldis see kogemus, sest olin juba mõnda aega toetanud oma lapsi kodus Montessori pedagoogika järgi. Õppisime numbreid ja tähti, arvutamist ja kirjutamist vastavalt nende huvidele nagu Montessoris seda tehakse. Mulle tundus see kõige loomulikum ja parem viis. Seega kodus olles avanes võimalus seda kõike täies mahus teha. Möödus suvi ja saabus sügis ning vanem laps oleks pidanud minema veel lasteaeda ja eelkooli. Mitmete põhjuste koosmõjul otsustasime jätta oma lapse aastaks ajaks koju ja jätkata koduõppega. See oli südames sündinud otsus, mis sobis meile kõigile. Küll aga ei osanud ma sel hetkel veel täpselt näha mismoodi meie kodune õppeprotsess toimima hakkab kahe erinevas vanuses lapsega. Nüüd tagantjärgi saan öelda, et see aasta on olnud segu deschoolingust, unschoolingust ja Montessori koduõppest vastavalt sellele, kuidas me perena olema sellel teel kasvanud.
Mul ei olnud ühtegi konkreetset plaani, kuidas asjale läheneda. Teadsin vaid, et jätkan Montessori hariduse pakkumist. Selleks tuli mul endal hakata omal käel õppima ja lugema ning koos lastega proovima. Minu valmis kasvamine sellesse seisu, kus saan rohkem aru, mis süsteemi järgi asjale läheneda, võttis aega. Seega tuli lasta elul lihtsalt voolata, lasta lastel koos mängida, kasvada ja õppida uusi asju vastavalt nende poolt tulevatele impulssidele. Täiesti enesele teadmata olin alustanud deschoolingut ehk kooli detoxi. Deschooling is ajaperiood, mil koduõppe pered loobuvad igasugusest struktureeritud akadeemilisest õppest/õppekavadest ning keskenduvad lapse huvide jälgimisele. Selle eesmärk on vabastada meid uskumustest, et on olemas kindel aeg, koht ja viis õppimiseks. Tavaliselt koduõppe ringkonnas on reegel, et laps vajab 1 kuu deschoolingut iga koolis käidud aasta kohta. Minu lapse jaoks oleks see lasteaia kogemust arvestades tähendanud 2-3 kuud. Kuid asja teeb huvitaks see, et minu enda jaoks kõikide koolis käidud aastate kohta tähendaks see keskeltläbi 20 kuud. Vau, on alles pikk aeg oma elust veedetud kindlas kohas, kindlal viisil ja kindlal ajal õppides või peaks ütlema suure osa sellest teeseldes õppimist. Minu lapsele ei olnudki väga vaja seda deschoolingut. Ilmselt oleks seda rohkem olnud vaja, kui ta oleks juba koolis käinud. Hoopis minule oli seda kogemust väga vaja.
Võiks öelda, et kogu see aeg eelmisest kevadest saadik on olnud minu isiklik deschooling. See on saanud tegelikult alguse juba varem, sest minu huviorbiiti tuli aina enam koduõpe kuna Eestis ei olnud ühtegi muud reaalset võimalust Montessori hariduse saamiseks. Olen juba paar aastat lugenud sellel teemal ja vaikselt aina enam oma lastega koduõpet teinud. Minu jaoks on see aeg olnud pöördeline, täis palju vastakaid emotsioone ning olen avastanud, kui valed uskumused ja mõtted on mul olnud õppimise ja hariduse osas laiemalt. Olen viimasel ajal kogenud, kuidas kogu mu senine arusaam haridusest on jõhkralt kokku varisenud ja istun omaenda ja ühiskonna loodud purunenud illusioonide otsas. Vaatan tulevikku ja mõtlen, mis siit edasi küll olla saab? Selge on see, et vanaviisi ei saa.
Milline on olnud meie deschooling? Mu suurim eesmärk oli leida meie perele kõige loomulikum rütm, mis laseks meil kõigil end mõnusalt tunda ja samas saaks toimuda laste huvide toetamine ning uute oskuste õpe vastavalt mõlema laste vajadustele, huvidele ja temperamendile. Meie päevad olid täis lugemist, mängimist, kokkamist, joonistamist, looduses uitamist, lauamängude mängimist, aias toimetamist, sõpradega kohtumist jne. Elasime lihtsalt oma tavapärast elu ning kasvatasime omavahelisi suhteid tugevamaks. Nägin, kuidas lastest said omavahel järjest paremad sõbrad ja nad nautisid teineteise seltsi. Kuna suuremal lapsel järjest kasvasid intellektuaalsed huvid, siis vastavalt nende huvide ilmnemisele hakkasin aina enam pakkuma pakkuma Montessori järgi tegevusi matemaatikas, lugemises, kirjutamises, loodusõpetuses. Põhiline fookus oli Montessori koolis tuntud suurte lugude rääkimine, mille tulemusena tema abstraktne meel sai uut sädet juurde ning õppeprotsessid järgnesid sellele loomulikult. Mul tuli vaid endal valmis olla, et tema uudishimu õigesse kohta suunata, et ta saaks oma küsimustele vastused leida.
Mu lapsed on olnud täiesti vabad institutsiooni pool esitatud nõuetest. Nad ei teadnud, mida tähendab õppida matemaatikat või lugemist kindlal ajal või suure grupiga koos end laua taga istuma sundides. Nad võisid õppida siis, kui tahtsid, seal kus tahtsid ja nii kuidas tahtsid. Enamasti õppisime põrandal, vahel seistes ja vahel laua taga. Kõik võimalused olid täiesti võrdväärsed. Kui ma vaatasin seda ilusat õppeprotsessi enda ees lahti rullumas, sain aru et minul endal on täpselt need samad valed ootused ja mõtted haridusest, mis ühiskonnas valitsevad. Minu mõistuses sai haridust vaid koolist, seda andsid õpetajad klassi ees, kindlasti tähendas see tööde esitamist ja hinnete saamist. Kui sul ei ole ühegi kooli lõputunnistust ette näidata, siis sa ei saa ju öelda, et oled midagi omandanud. Ahh, kui kurb, et ma tegelikult ka uskusin, et minu omandatud teadmised pidid olema kellegi poolt kinnitatud enne kui need said midagi väärt olla.
Ometi on minu õppeprotsess, minu teadmised ja omandatud oskused minu enda omad, minu enda loodud, minu enda vastutus. Mitte keegi ei ole saanud neid minu sisse panna või kinnitada neid sinna, kui mul poleks olnud eelnevat valmisolekut neid vastu võtta. On täiesti normaalne, et me ei tahagi kõiki asju teada ega peagi. Edukaks ja õnnelikuks eluks ei ole vaja täistuubitud pead ja teadmisi, mida ei kasutata ja millest mingit tolku ei ole. Sain aru, et ma olen aastate jooksul pidanud oma pead palju koormama teadmistega, mis mind ei teeni. Kõik see aeg, mis ma neid teadmisi kohusetruult pähe tuupisin, oleks võinud olla hoopis aeg, mil ma tegelen oma huvidega ja täiendan end selles vallas, mis mulle reaalselt huvi pakub.
Mis õpetas mulle kooli detox ?
1. Koolis käimine ei võrdu haridus. Edukas elu ei võrdu hinnatud kooli diplom. Õpetamine ei võrdu omandatud teadmised.
Ma taipasin, et kuskil sügaval sisemuses oli mul ikkagi see uskumus, et hariduse omandamiseks on vaja minna kooli. Õppida saab kui on olemas õpetaja, kes sulle neid teadmisi jagab. Ma tegelikult ei olnud varasemalt palju kahelnud selles, et sedasi ei toimu päriselt õppimist. Võib toimuda kui on õppijal endal olemas huvi ja õigel hetkel ja õigel viisil edastatud info, kuid enamus ajast me ei õpi nii. Oma laste pealt näen, et parim õppimine toimub ise praktiliselt asjaga kokku puutudes. Seda nii matemaatikas, looduses, füüsikas vms aines. Oma õpiteele tagasi mõeldes näen isegi, et kõige tõhusamalt ja päriselt selgeks sain ma need asjad, mille osas oli mul selge huvi ja mille osas sain kohe teadmisi praktikas rakendada, läbi katsetuste ja lubatud eksimuste.
Õppimist ei toimu, kui see pole õppija enda valitud. Nendes ainetes, mis mulle reaalselt huvi pakkusid, ma olin päriselt ka hea. Teistes ainetes olin ma nö mängult hea. Ma sain selgeks strateegia, kuidas endale 5 kätte saada, sest mälu oli mul hea ja mul olid selleks välja töötatud tõhusad süsteemid. Ma õppisin koolisüsteemi selgeks, sain aru kuidas see toimib ja korjasin üles tulemused, kuid teadmised ununesid peaaegu kohe. Lastel on meeletu huvi maailma vastu ja nendes on õpirõõm täiesti olemas. Seda ei pea peale sundima ega vägisi looma, vaid oskuslikult juhendama ja toetama – lasta sel voolata. Just sedalaadi õppimist soovin ma endale edaspidi ja oma lastele.
Panin tähele, kui palju ma ise olin arvanud, et ülikooli diplomil on äärmiselt suur kaal näitamaks, mida inimene tegelikult oskab ja kas ta on mõnel alal hea või mitte. Olen nõus, et ülikooli diplom näitab paljutki ja mõned elukutsed nõuavad suuremat õppimist, kuid mind teeb alati kurvaks, kui kuulen mõnda inimest rääkimas oma kirest ja kurtmas, et ta ei saa sellel alal töötada, kuna ta pole läbinud kooli või kursust selleks. Näiteks inimene, kes armastab joonistada ja teeb seda hästi, arvab, et ei saa olla kunstnik ja sellega elatist teenida, sest ta pole seda kuskil koolis õppinud. Meie ümber on väga palju ameteid, mida ei pea eelnevalt kaua ja põhjalikult õppima, et saaks vastaval alal töötada. Parim õpetaja on kogemus ja loomulikult teadmiste täiendamine aitab meid sel teel kasvada aina paremaks. Kuid loobuda oma unistusest paljalt sellepärast, et keegi väline ei ole seda kinnitanud, on kurb. Me oleme nii sõltuvaks muutunud institutsioonidest, et loobume liiga kergekäeliselt oma unistustest üldse proovidagi. Ja mul on tunne, et see sama uskumus on mind ennast palju juhtinud siin elus ja selle uskumuse on minus kujundanud pikaaegne koolis käimine. Huvitav, kui ma poleks lõpetanud keskkooli ja oleksin läinud näiteks reisima, kas ma oleksin praegu oma elus õnnetu või edutu? Ma kaldun arvama, et ei oleks, aga ilmselt seda vastust ma teada ei saa.
Küll aga on mul nüüd see uskumus kadunud ja ma absoluutselt ei arva, et kooli tunnistus saab määrata seda, kes me inimestena oleme ja mida suudame. Täna ma tean, et kodus on võimalik õppida sama edukalt kui koolis, kui me usaldame oma lapsi ja toetame neid sellel teel. Kui me laseme lahti oma hirmudest ja vanadest uskumustest. Igal inimesel oma isiklik õppeteekond.
2. Kontakt on hädavajalik õppimise eeldus.
Me ei võta teadmisi vastu inimestelt, kellega meil puudub hea kontakt. Eriti kehtib see laste puhul. Kodus õppides olen täheldanud, et meie õppeprotsess sujub imeliselt, kui mul on lastega hea kontakt ja olen saanud neile pakkuda piisavalt tähelepanu, mida nad nii väga vajavad. Kui meie omavaheline kontakt vahepeal kaob või nõrgeneb, siis õppimist ei toimu. Nad hakkavad vastu puiklema ja keelduvad kõigest. Sellistel juhtudel olen õppinud lahti laskma ning aja maha võtma. Ma viin fookuse sellele, et teha mõlema lapsega koos midagi lõbusat ja mängulist. Mängin nendega lauamänge, ajan neid toas taga, tantsime, laulame, lollitame, loeme raamatuid, käime looduses, ujume vms. See taastab meie omavahelise kontakti ja usalduse ning õppeprotsess voolab sujuvalt. Ilmselt toimib sama asi ka koolis. Ise mäletan küll, et ebameeldivalt või kurjalt õpetajalt oli mul infot raskem vastu võtta ja üldiselt muutis see kogu aine minu jaoks vastikuks. Õppimine muutus kohustuseks ning sellest hetkest peale kadus ka õpirõõm.
3. Kontroll, hinded ja vigade tegemise kartus mõjus laastavalt mu enesehinnangule.
Panin tähele, et kui lapsed saavad õppida ilma nende tegemistele pidevaid hinnanguid andmata, siis nad julgevad ja tahavad uusi asju katsetada hea meelega. Minu jaoks õpetas koolis kontrolltööde tegemine ja hinnete saamine endas kahtlema, kartma vigu teha ning teiste meele järgi olema. Iga asja õppimise üks loomulik osa on vigade tegemine. Ilma eksimusteta ei saagi õnnestuda. Tõelised õppemomendid peituvadki justnimelt vigade tegemises ja nende parandamises. Kuid tööde eest hinnete saamine tekitas minus krampi ja vajadust kõike kohe õigesti teha. Teadsin, et iga väike eksimus tõmbas hinnet alla. Vigade tegemine muutus minu jaoks tabuks. Hirm eksimise ees saatis mind ka pikki aastaid peale kooli lõpetamist. Võttis aega enne kui ma sain aru, et õppeprotsessi loomulik ja vajalik osa ongi eksimused, mille vältimise asemel peaksime hoopis hakkama neid armastama. Mul oli kaua aega tunne, et kui ma ei osanud inimeste küsimustele vastata spordi või poliitka või ükskõik mis asja kohta, mis mulle huvi ei pakkunud, siis ma olen rumal. Toimus täielik vabanemine, kui sain aru, et ma ei peagi kõike teadma ja seda tunnistada on täiesti lubatav ning see ei määra inimesena minu väärtust kuidagi. Ma tõesti ei näe, kuidas tavapärane koolisüsteem suudab õpetada seda, et eksimused on tervitatavad, mitte hinnete andmisega taunitavad. Ma väga soovin, et saaksin oma lastele anda edasi seda tunnet, et vigade tegemine on inimlik, vajalik ja isegi ilus osa õppeprotsessist. Ja mitte keegi ei hakka nende enesehinnangut selle tõttu alla tõmbama, vaid vastupidi selle läbi seda üles ehitama, kuidas nad õpivad oma väljakutsetega hakkama saama.
4. Me ei saa kontrollida kas meie laps õpib, aga me saame kontrollida õpikeskkonda.
Kui ma hakkasin aina enam pakkuma Montessori tegevusi oma lapsele, siis nägin väga selgelt millised asjad talle meeldisid ja millest ta üldse ei huvitunud. Mõnda asja ta tegi, aga see oli raisatud aeg, sest ta lihtsalt näiliselt tegi seda. Mul võis olla plaan, kuid kui lapsel huvi ei olnud aktiivne, siis mitte ükski vägi ei sundinud teda õppima. Ma avastasin, mis stiilis ta armastab õppida, mida ta eelistab ja mis on tema huvid. Vastavalt sellele sain kohandada lähenemist õppimisele. Nt ta ei tundnud erilist huvi lugema harjutamise osas, aga kui ma korraldasin aardejahi, mis sisaldas lugemise harjutamist, siis see toimis imeliselt. Ma ei saanud kontrollida oma last, kuid tema huve teades sain ma ta ümber luua sellise keskkonna, mis innustas teda ise õppima. See on siiani minu jaoks nii suur avastus ja väärtus. Õiged tegevused, asjad, raamatud või mängud tema ümber soodustasid teda sügavamalt uurima mõnda teemat. Õpikeskkonna üks osa olen ka mina. Vahel tähendaski see seda, et mul oli endal vaja muuta oma ootuseid, häälestust või plaane selleks, et saaks tekkida voolav kulgemine. Panin tähele, et matemaatikat meeldis meile tihti just põrandal teha. Jällegi üks vana uskumus, mis on minus murdunud. Õppida võib kõikjal ja igas asendis. Parimad õppehetked toimuvad siis, kui sa neid üldse ei oota ega planeeri. Tuleb olla avatud ja valmis. Näiteks kaalu ja mahtu õppisime me köögis koogi küpsetamise ajal. Ma olen õppinud väärtustama õpikeskkonda palju rohkem kui varem ja kasutama seda meie koduõppe teekonna rikastamiseks.
5. Huvidega tegelemine ning head suhted on osa haridusest.
Meie aasta koduõppel on näidanud mulle selgemalt, mis on minu laste huvid ja ma pean väga tähtsaks seda, et nad saaksid oma hobidega tegeleda. Hobidega tegelemine toob rõõmu meie ellu ning toidab hinge. Läbi hobide tegelemise õpime uusi oskusi ja teadmisi loomulikult, nautides ka raskuste ületamist. Mulle endale tundub, et kool oli nii suur osa minu elust, et mul ei jäänud piisavalt aega oma huvide leidmiseks ega nendega sügavuti tegelemiseks. Mina avastasin oma tõelised hobid alles peale kooli. Ma väga soovin, et minu lastel tekiks võimalus oma huvidega sügavuti minna.
Koduõppel olles on meil võimalik ise valida oma ellu need inimesed, kellega me tahame suhelda. Inimesed, kes meid võtavad sellistena nagu oleme ning rikastavad meie elu. Koolis on kahjuks valik tehtud meie eest. Me ei tea millised lapsed ühte klassi satuvad ja kas nende seast keegi saab meie sõbraks. See on sundolukord, kus peame suhtlema just nende inimestega, kes on meie ümber sattunud. Võimalik, et igaüks ikkagi leiab endale head sõbrad, kuid see pole kõigi laste jaoks nii. Veelgi kurvem on olukord, kus peab taluma kiusamist, tõrjumist või häbistamist. Inimesed, kes meie ümber on, määravad meie elu kvaliteeti. Seetõttu on väga oluline, et saaksime suhelda inimestega, kes toovad rõõmu ja toetust, mitte ei laasta enesehinnangut.
Deschooling on vabastanud mind paljudest hirmudest hariduse osas. Mul on parem arusaam, mis on oluline ja kuidas toetada oma lapsi. Sügisel alustab minu vanem laps kooliteed. Pean ütlema, et väga raske on näha koolisüsteemis seda vabadust ja huvidest lähtuvat loomulikku toetavat õpet. Võimalik, et meie teekond jätkub koolivabalt kuid kindlasti täis rikastavat ja rõõmurohket õppimist. Aeg annab varsti vastused. Meie deschoolingu aeg on minu jaoks nii palju vanu mõttemustreid murdnud, et ma naudin millise kergusega ma nüüd õppimist näen, tajun ja loodetavasti oma lastele jätkuvalt pakun.