Tänane mõtisklus tuleb koduõppe hirmudest ja kahtlustest. Seda on vaja kirjutada mu enda jaoks, et sisemised protsessi läbi töötada. Olles nüüd umbes aasta aega mitteametliku koduõppe võlusid katsetanud, seisan ma küsimuse ees, kas jätkata või läheb laps sügisel kooli. Viimaste aastate jooksul olen aina enam kasvanud koduõppe usku. Pigem just sellepärast, et mind ei rahulda praegune haridussüsteem ning alternatiivseid valikuid on vähe. Kõige enam sooviksin oma lastele Montessori haridust pakkuda kuna see süsteem on hoopis teistsugune ja toetab last tervikuna. Kahjuks meil veel ei ole Montessori kooliklassi. Näen koduõppes nii palju head, toetavat ja loomlikku lapse arengule. Ma olen ise olnud kooli usku inimene ning taipamine, et õppida saab tegelikult hoopis mõnusamalt, on minu jaoks siiani veel uus ja vahel hirmutav.
Meie senine katsetamine koduõppega on olnud positiivne ning tunnen kuidas see kõik alles nüüd sujuvalt hoo sisse saab. Nii loomulik oleks jätkata. Minu mõtetes ongi see nii, kuid endale üllatuslikult avastasin, et seisan silmitsi erinevate tunnetega selles osas. Tean, et enamus koduõppe peresid läbivad selle hirmude seljatamise enne otsuse langetamist ning ilmselt on see vältimatu osa. Lihtsalt mõned otsused tunduvad nii suured ja tähtsad ning hirm teadmatuse ees suur. Viimased kuud olen aktiivselt tegelenud oma hirmudele silma vaatamisega ning selle sasipuntra lahti harutamisega. Järgnevalt lahkan oma suurimaid kahtlusi koduõppe osas. Enne aga pean selgitama meie taustalugu, sest ilmselgelt ei ole mõte koduõppest ja teistmoodi hariduse omandamisest niisama meie ellu tulnud.
Kuna olen suur Montessori fänn, siis tahtsin väga oma lapsele juba lasteaias käies pakkuda seda maailma. Vaikselt seda kodus tegingi ja nägin häid tulemusi. Laps käis osalise ajaga lasteaias aga kuna seal ei läinud alati kõige lihtsamini, siis ta ei läinudki päris täisajaga lasteaeda. Hiljem saime teada, et tal on erivajadus ning tema erivajadusega ei osatud lasteaias alati arvestada. See lõi mitmeid probleeme kõigile osapooltele. Viimase lasteaia aasta jätsime seetõttu vahele ning olime täiesti kodused. See omakorda tähendas, et sain 100% teha Montessori koduõpet. Tekkis võimalus ootamatult järgi katsetada, mis see koduõpe tähendab. Mu laps peaks minema väikeklassi, mis omakorda tähendab, et ainsana kohustub meid sel juhul vastu võtma meie kodukoha suur kool. See on aga valik, mida ma nagunii poleks tahtnud teha. Tavaolukorras oleksin valinud ja proovinud mõnda alternatiivkooli. Meie senised kogemused lasteaiaga ega ka eelkooliga ei ole olnud väga toetavad ja näen, et mu laps õpib ja areneb paremini väiksemas ja turvalisemas keskkonnas. Lisaks ta ise ei soovi üldse kooli minna, vaid tahab jätkata nii nagu praegu kodus oleme toimetanud. Viimased kuud olen analüüsinud seda olukorda igatepidi ja proovinud aru saada kumb olukord oleks tema vaimsele tervisele parem – kas minna kooli või jääda koju õppele veel mõned aastad. Meie pere tunneb, et kodus oleks tal parem. Ja ometi ei sünni sellised otsused nii kergesti. Südames usun ühte aga peas tiksuvad ühiskonna sissesöödetud uskumused ja hirmud.
1. Hirm, et ma ei oska oma last õpetada ja mul puuduvad teadmised
See oli minu kõige esimene hirm juba sel ajal, kui laps lasteaias käis ja esimesi kordi sügavamalt koduõppe vastu huvi tundma hakkasin. Õige pea sain aru, et see hirm rajanes puhtal teadmatusel sellest, kuidas lapsed õpivad ja mida nad koolis ikkagi esimestel aastatel õpivad. Minu kõige suurema hirmu tõmbas üsna ruttu maha Peter Grey raamat „Vabadus õppida“ („Free to Learn“). Esiteks rääkis see sellest, miks ja kuidas koolid tekkisid ning teiseks sellest, et kuidas lapsed tegelikult õpivad. Ma lihtsalt olin temaga kõiges nii nõus ja on selge, et koolis kahjuks sellist õppimist ei toimu nagu me eeldame. Sellest 12-aastasest pealesunnitud koolikohustusest on paljudele lastele ja peredele rohkem kahju kui kasu. Me mõlemad abikaasaga olime kohe arvamusel, et konkreetselt meie lapsele ei sobi see kohustuslik klassikaline õpe. Nägime mitmeid ohte, mida see meie perele tuua võib. Mulle väga meeldis, kuidas Peter Grey selgitas detailselt lahti, mida tähendab mäng ja et inimesed õpivadki mängides. Mängu esimeseks ja kõige olulisemaks eelduseks on vabatahtlikkus. Ja kooli olemus on kohustuslik. See on fundamentaalne vastuolu. Isegi kui esimestes klassides veel on see õppimine tore ja huvitav, sest siis põhiliselt omandatakse esimesed olulised oskused nagu lugemine, kirjutamine ja baas matemaatika. Olen nõus, et need on olulised oskused ja pean vajalikuks, et ka minu lapsed sellest parima saaksid. Mida vanemaks saab laps, seda rohkem on tal vaja valida ise, mida ta õpib. Olen siiralt seda meelt, et kõik lapsed ei vajagi nt keemiat ja füüsikat nii põhjalikult. Iga laps võiks saada keskenduda oma tugevustele. Näiteks see, kelle tugevus on kirjutamine ja kirjandus, võikski saada sellele rohkem keskenduda ning teistes asjades pigem miinimumi teha.
Teiseks ma tutvusin esimeste klasside õppekavaga ning samal ajal pidevalt jälgisin seda, mida Montessori lasteaias ja kooli lapsed õpivad. Kui ma seda materjali nägin, sain väga ruttu selgeks, et seal pole mitte midagi sellist, mida ma ise ei oskaks või ei suudaks oma lapsele õpetada/teda selles juhendada. Isegi Montessori lasteaias õpivad lapsed rohkemaid asju kui meil tavakoolis esimestes klassides ning seda olin oma lapsega juba kodus läbinud. Siinkohal ei räägi ma ainult akadeemilistest teadmistest vaid ka kommetest ja sotsiaalsetes oskustest jne. Ausalt öeldes oleks see väga imelik kui ma, olles ise nii palju aastaid koolis õppinud, ei oskas oma lapsele õpetada liitmist, korrutamist, kirjutamist, lugemist, loodusõpetust, ajalugu jne. Ütleme nii, et selle hirmuga, et ma ei oska õpetada või ei tea, mida teha kodus, sain ma päris ruttu sina peale. Jah, mul ei ole kõiki vastuseid kohe võtta ja nii mõnigi asi nõuab mult endalt meeldetuletust, kuid see pole üldse probleem. Ütleksin, et see on isegi nauding mulle, sest ma ise armastan õppida.
2. Hirm, et ma ei jaksa seda vastutust kanda
Tõepoolest see on suur vastutus. Kui laps käib koolis, siis me ei pea muretsema ühegi sellise asja pärast, et mida ja kuidas ta seal õpib. Ma ise ei pea neid asju otseselt läbi tegema ega ette valmistama. Kui asjad lähevad nihu, siis isegi võiksime nahaalselt näidata näpuga kooli suunas. Koduõpe on täiega lapsevanema vastutus. Kui laps ei omanda teadmisi, siis vanem vastutab. Kuid kas vanemaks olemine polegi üks suur vastutus? Sellest hetkest, kui nad siia maailma sünnivad, me kanname seda vastutust. Loomulikult see ajapikku väheneb, sedavõrd mida rohkem nad hakkavad vastutama oma elu eest. Ma tean, et kui minu erivajadusega laps läheks kooli, siis ma vastutaks samamoodi edasi. Ta vajaks abi, et ikka kõik asjad tehtud saaksid. Hiljem kui tulevad hinded ja kodutööd, siis ma kulutaksin nii palju närve sellele, et need kodutööd saaksid tehtud. Mulle meeldib see, et kui me kodus õpime, siis see on protsess, millel on algus ja lõpp. Ei ole nii, et õhtul tuleb veel uuesti võtta sama asi ette ja teha kodutööd järgmiseks päevaks. Me teemegi kõike kohe ja nii palju kui vaja on. Ei ole vaja leida selleks aega oma huvide, sõprade, pere, vaba aja ja vaimse tervise arvelt. Ise mäletan oma kooliajast seda, et paljud asjad ma siiski õppisin kodus iseseisvalt, sest mingil põhjusel koolis oli palju segavaid faktoreid.
Mul on lihtsam kanda vastutust õppeprotsessi eest, mille tingimused ma ise loon, kui vastutada tulemuste osas, mille tingimused loob sunniviisiliselt meile riik. See vastutus saab igatahes suur olema ning ilmselt ma ei saaks seda kanda, kui ma ise teeksin seda kohustusest ja vastumeelselt. Õnneks minu puhul see nii ei ole. Avastasin, et mulle tegelikult väga meeldib õppimisprotsess ja see psühholoogia seal taga. Ma naudin ise uuesti õppimist ja koos lastega õppimist. Pealegi on mulle väga oluline, et saaksime olla oma elu valikutes vabad, sealhulgas vabad looma oma õpiteekonda. Tänu eelmise aasta kogemusele ma juba näen ka seda, milline on minu roll koduõppes. Sain aru, et ma olen valmis seda vastutust kandma veel mõnda aega kuni tuleb Eestisse Montessori kool või mu laps ise soovib kooli minna ja seal rahul on.
3. Kas mu lapsed jäävad teistest maha või tekivad lüngad?
Lühike vastus oleks jah, kui me võrdleme koduõpet tavakoolis õpetatavaga. Kõik sõltub, mida haridus meie jaoks tähendab. 12 aastat on keegi mulle infot ja teadmisi jaganud, ma olen truult need mõneks korraks pähe ajanud, teinud töö ära ja mõne nädala pärast on kõik meelest läinud. Muidugi välja arvatud need teadmised, kus sai käed külge panna ja mis mind reaalselt huvitasid. Ükski niisama õpikust loetud faktide jada pole mulle niisama kinnistunud. Ammugi veel meelde jäänud siiani. Kas ma nüüd täiskasvanuna saan öelda, et mu teadmisetes on lüngad? Oo jaaa. Ja ausalt ka, keda see huvitab. Mul on olemas olulised oskused, et otsida vajaolevat infot, mul on kriitiline analüütiline meel, mul on julgus kahelda ja esitada küsimusi, mul on oskus iseseisvalt või kellegi abiga õppida selgeks, mida elus vajan. See, et ma ei mäleta mõne helilooja elulugu, mõnda ajaloolist sõda või ei oska teha füüsika või keemia vallas arvutusi, ei ole minu jaoks määrav. Kuna minu elukutsed on vajanud hoopis teisi oskusi ja tugevusi.
Samamoodi jäävad mu lastel ilmselt mõned asjad läbimata. Selle asemel läbivad nad midagi muud ja ehk isegi omandavad teadmised sügavamalt ja ei unusta neid nii lihtsasti. Samas ma tean, et kõik olulised asjad saavad nad läbitud, kuid ilmselt nad käivad tavakooliga võrreldes teises rütmis. Koduõpe ei võrdu kool kodus. See on viimane asi, mida ma teha tahaks. Et ma varun kõik samad raamatud, töövihikud ja asjad ning üks ühele teen sama asja, mida koolis tehakse. Kindlasti mitte. Sel juhul oleks lapsel mõistlik juba koolis käia. Koduõpe tähendab aastaks eesmärkide seadmist ja sinna jõudmist, kuid teekond sinna on vabam, loomingulisem ning kindlasti individuaalne vastavalt mu lapse olemusele. Minu jaoks on oluline, et laps jätkuvalt jääks armastama õppimist, ta teab kuidas ise õppida selgeks teda huvitav oskus või kust ja kuidas saada teadmisi, tal on praktilised kogemused toetamaks tema teoreetilisi teadmisi ning tihtipeale eelneb praktika teooriale, ta saab eksperdiks nendes asjades, mis talle huvi pakuvad. Mulle tundub, et kui inimesed saaksid lapsest saati sügavuti oma huvidega tegeleda, siis sellest sünniksidki igale inimesele omane elukutse ja eluviis, mis neile rõõmu toob. Ilmselt minu jaoks on haridus omandanud uue tähenduse kui see varasemalt on olnud ja mul ei ole stressi, et mu laps peab õppima täpselt samamoodi nagu teised lapsed koolis. Kui me ei saa järgida oma südame kutset oma huvide osas, siis ma julgeks öelda, et see jätab palju suuremaid lünki ja vajakajäämisi. Meil kõigil on lünki teadmistes ja see on täiesti okei. Kui mul on vaja midagi teada, siis ma õpin selle kohta ja kui ma ei vaja seda, siis milleks raisata oma aega. Pealegi on teadmiste ja oskustega see lugu, et kui neid ei kasuta, siis me kaotame nad nagunii.
Usun, et ma olen teadmiste omandamise osas endaga rahu teinud ning selles osas mul hirme enam ei ole. See toob mind koolis käimise viimase olulise aspekti juurde – sotsialiseerumine.
4. Kuidas mu laps ilma koolita sotsialiseerub?
See aspekt koolis käimisest tekitab kõige rohkem vastakaid tundeid minus. Muidugi on kooli minnes kohe võimalik tutvuda uute lastega ja leida sealt endale mõni sõber. Enamus lapsi ikkagi leiavad endale sõbra või mitu. Sotsialiseerumisega on mitmeid aspekte. Kui laps leiab endale sõbrad, siis see kindlasti toetab tema koolis käimist ning isegi heastab selle halva osa, mida kohustuslik õppimine meiega teeb. Alles mõned aastad tagasi hakkasin aina enam mõtlema ja nägema, kui palju kahju võib sündinda koolis toimunud nö sotsialiseerumisest. Mulle sattus kätte raamat „Kaini kasvatamine“, mis rääkis poiste hingeelust ning millise jälje on jätnud koolielu nende eludele. Poiste seas levib tihti kuvand, et tõelised mehed peavad olema nö machod ning haavatavus on häbistatav ning seetõttu võib langeda kiusatava rolli. See oli väga hea ja sügav raamat, mis avas noorte poiste psüühikat ning rääkis sellest, kui olulised on just need esimesed aastad normaalse empaatiavõime arenemiseks ja kuidas koolis olles see tihtipeale ei kujune nii nagu vaja. See toodab omakorda kinniseid ja emotsionaalselt kättesaamatuid mehi. See on midagi, mida olen terapeudina oma meesoost klientidega kogenud. Olen näinud neid jälgi, mida koolis käies on teinud nendega peksa saamised, poiste gängitsemine ja ilma nö tunneteta kangelase mängimine, teadagi ju – poisid ei nuta. See avas mu silmad ning ma teadsin, et see on midagi, mida ma oma pojale ei soovi. Juba siis mõtlesin, et kui mu laps peaks kogema sellist suuremat sorti kiusamist koolis, siis ma võtaksin ta sellest keskkonnast kohe ära.
Teine aspekt on kooli juures see, et me õpime suhtlema enamasti omavanuste lastega, kes käivad meiega samas klassis. Tavapäraselt ei suhelda nooremate või vanemate lastega ning kui meil klassis ei teki sobivad sõpru, siis me ei saa selles osas suurt midagi teha. Oleme sunnitud nendega veetma kõik need aastad õppides. Kõige rohkem on mul kahju sellest vanuseliselt eraldatusest. Päris elu ei toimi ju nii. Kuskil muul aja oma elus ei koge me sellist vanuselisest eraldatust kui koolis. Seetõttu on mulle sümpaatsemad liitklassid. Aina enam saan ma aru ka sellest, et koolis toimuv sotsialiseerumine on suures osas negatiivne ja tegelikult ei õpeta lastele efektiivseid suhtlusoskuseid, et saaks tekkida austav ja toetav suhe kahe inimese vahel. Sotsialiseerumise oskused kantakse üle vertikaalselt ehk siis täiskasvanult lastele kuna õppida saab nende käest, kes selle asja ise on juba meisterlikult omandanud. Läbi eeskuju antakse edasi ka sotsiaalseid oskusi. Seda ei toimu samavanuseliste laste grupis. Seepärast on minu jaoks väga sümpaatne Montessori klassiruum, kus erimeelsuste lahendamisel aitab juhendaja oma teadmiste ja eeskujuga ning sotsiaalseid olukordi isegi mängitakse lastega läbi. Mulle tundub, et tavakoolis on see osa kahjuks kurvas seisus.
Fakt on ka see, et kooliealised lapsed vajavad aina enam aega koos sõpradega. See ei tähenda, et nad peaksid kogu aja koos sõpradega veetma, kuid neile on oluline teiste lastega koos aega veeta ilma järelevalveta. See on kõik asja normaalne osa. Kuid nii nagu teadmiste omandamine ei toimu sunni mõjul, ei saa leida ja olla sõber kellegagi sunni mõjul. See on protsess, mis peab tulema loomulikult. Päris elus on võimalik leida sõpru kõikjalt – mänguväljakult, huviringidest, perekonna sõprade seast, naabrite seast jne. Kõike eelpool öeldud arvestades ma leian, et koduõppel on võimalik oma lapsele tagada hea ja toetav sotsialiseerumise kogemus. Kui koduõpe tähendaks päevad läbi kodus istumist, siis jääks lapsel midagi olulist saamata. Reaalsuses see seda ei tähenda. Tal on sõbrad, kellega ta saab kohtuda ja alguses aitan mina neid kohtumisi teoks teha. Me käime palju ringi muuseumides ja külastame muid põnevaid kohti, kus meil on võimalik sotsialiseeruda igas vanuses inimestega. Samuti leiab sõpru läbi huvitegevuse. Koduõppe pered tihtipeale loovad omavahel sõprussuhteid ja toetava tugivõrgustiku. See osa on hetkel mu elus alles loomisel ja ilmselt seetõttu on hirm sotsialiseerumise üle olnud suurem. Kindlasti toetan oma lapse vajadust suhelda teiste lastega, kuid pean arvestama oma lapse erivajadusega, sest tal on justnimelt sotsiaalsed oskused nõrgemad.
Sotsialiseerumine on tegelikult nii mitmekihiline ja oluline teema, et seda peaks lahkama lausa eraldi, aga hetkel siin rohkem ei peatu. Tean, et see hirm luua õige ja toetav sõprade keskkond on mul palju väiksem nüüd. Küll aga on see teema, millega ma teadlikult edasi tegelen.
5. Kas nüüd peabki kuni lõpuni lastega kodus olema?
Ei pea. Koduõpet saab igal ajal lõpetada ning liituda kooliga. See on otsus, mida me iga aasta uuesti teeme ja läbi mõtleme. Vaatame, kus me oma eluga oleme, mis on pere vajadused ja mis on kõige olulisem. Mul hetkel pole midagi selle vastu, et esimesed aastad kodus olla. Ühel hetkel usun, et ta tahab minna kooli ning siis saame seda proovida. Väga loodan, et lähiajal saab teoks unistus Montessori kooliklassist. Sel juhul oleks see mu esimene valik. Hetkel mulle sobib ka variant, et ma ise ei käi täisajaga tööl ja saan ise kujundada, kui palju ma tööd teen. Ma ei tunne, et mu eneseteostus kuidagi kannataks hetkel. Arvatavasti, kui ühel hetkel peaksin tundma, et mina sellest rõõmu ei tunne ja koduõpet vedada ei suuda, siis nii ka on. Ükski otsus ei ole lõplik ega ajas muutumatu. Alati saab ümber otsustada ja teistmoodi edasi teha. Kuid ükski sellekohane otsus ei sünni kergekäeliselt, vaid põhjalikult asjaolusid läbi kaaludes.
Need on lühidalt öeldes olnud mu peamised hirmud, millega olen viimasel ajal aktiivselt tegelenud. Ilmselt kui mul ei oleks erivajadusega last, ei oleks ma nii palju koduõppe kohta uurinud ega kaalunud seda esimese variandina. Iga pere teeb oma valikud vastavalt nende olukorrale ja eluviisile. Iga otsus, mis teeb pere õnnelikuks, on õige selle pere jaoks. Kui laps on koolis õnnelik ja talle sobib seal, siis on ilmselt ka tavakool selle lapse ja pere jaoks toimiv. Kuid meie pere väärtustega sobitub vaba enesejuhitud õpe paremini. Loodan väga, et meie saame varsti oma pere jaoks lõpliku otsuse teha kergema südamega. Järgmistel kordadel kirjutan ilmselt juba rohkem koduõppe võludest.