Viies nädal – kodust väljas söömise väljakutse

Olles kuu aega turvaliselt koduseinte vahel suhkruvaba toitu söönud, oli selle nädala väljakutse ikka päris hirmutav. Eesmärk oli käia paaril korral välja söömas, et omandatud teadlikkust praktikas katsetada. Selge on see, et terve elu ei ole võimalik kõik toidukorrad süüa kodust toitu, nii et teatav paindlikkkus ja oskus sotsiaalsete üritustega hakkama saada on oluline. Programm nägi ette kolme väljakutsuvat ülesannet: mugavustsooni murdmiseks süüa midagi, mida tavaliselt ei telli; proovida uut kööki; küsida julgelt küsimusi toidu suhkrusisalduse kohta. Juhtus nii, et esimene väljaspool kodu söömine toimus pere keskis. Kuna lähedased on teadlikud minu väikestest veidrustest, siis helistasin oma võõrustajale ja uurisin, mis tal plaanis on söögi osas. Õnneks ta lubas, et ei mingit suhkrut. Ja nii oligi. Sain väga maitsva prae ahjuliha ja juurikate ning värske salatiga. Vahelduseks tavapärasele veele jõin mullivett sidruni ja laimiga, mis meenutas mulle mõnda kihisevat kokteili. Magustoitu ei olnudki ja ma ei saa öelda, et selle järgi suurt igatsust oleks tuntud.

Järgmine tõsisem katse oli restoran. Olin eelnevalt varustatud selliste juhtnööridega:
Mida vältida? Kõike, mis sisaldab “meega kaetud”, “karamelliseeritud” ja “balsamico”. See kõik on suhkur. Kõiksugu kastmed, mis on lisatud salatitele või mule toidule, eriti barbecue ja tomatikaste. Kui mingi kaste tundub kahtlane ja sul pole aimugi, mis see sisaldada võib, siis suure tõenäosusega on täis suhkrut.
Mida süüa? Värsket toitu nagu salatid, küpsetatud või aurutatud juurviljad, grillitud liha ja kala. Salatite puhul, palun kaste serveerida kõrvale või palun lisada vaid oliiviõli ja sidrunit. Omlett on ka hea turvaline valik.
Valisime restoran NOA õhtustamiseks. Ütlesin teenindajale kohe, et soovin teada suhkrusisalduse kohta ning ta vastas meeleldi. Peale arutamist mitmete roogade üle, jäi sõelale marmorsteik, lisandiks väike kogus kartulipüreed ja avokaadokreemi. See tundus kõige turvalisem valik, sest ausalt ma ei kujuta ette, miks peaks sellele toidule kuskilgi suhkrut lisama. Samas olid menüüs teisigi hõrgutavaid palasid, kuid nt barbecue kastme pärast ei saanud ühte rooga võtta. Kuna söön steiki haruharva ja kui seda söön, siis tahaks ikka saada hästi valmistatult. Pettuma ma ei pidanud, sest toit maitses tõesti imeliselt. Lapsele tellisin koha kala kartulipüreega, mis maitses samuti suurepäraselt. Magustoidu asemel tellisime basiiliku-sidruni taimeteed. Mulle tundub, et saime suhkruvabalt hakkama. Igatahes ei tekkinud hiljem mingeid vaevusi.

Restorani külastus pildis: 

NOA

Mõned tähelepanekud väljas või külas söömiseks:

  • Karastusjoogi asemel proovi mullivett laimi, piparmündi või sidruniga.
  • Enne peole minekut söö kodus natuke, et kõht ei oleks täitsa tühi. Midagi saab ikka peolauas süüa, aga vähemalt pole muret, et teed valesid valikuid tühja kõhu pärast.
  • Külla mines tee ettepanek midagi söödavat ise kaasa võtta, siis saad kindel olla vähemalt ühe toidu osas, mis ei sisalda suhkruüledoosi. Soovituslikult võiks see olla magustoit.
  • Peol olles joo palju vett, eriti kui jood ka alkoholi.
  • Ole leebe endaga. Kui sööd väljas olles natuke suhkrut, siis see ei ole maailma lõpp. Homme on uus päev ja saad tagasi ree peale.
  • Erilised sündmused nagu sünnipäevad ja pulmad on justnimelt erilised. Kui lubad endale väikse ampsu kooki, siis see on sinu erand ja see on okei. Liigsed piirangud ei mõju hästi psüühikale. Oluline on, et sa oled teadlik oma valikutest ja oskad tagasi tulla toitumise juurde, mis teenib sind paremini.

Alkoholi võib juua mõõdukas koguses. Teadmiseks, et:
Punane vein sisaldab miniaalses koguses fruktoosi, kuna fruktoosi sisaldus viinamarjades on see, mis käärib ja muutub alkoholiks jättes veini järgi väga vähe suhkrut.
Valges veinis on natuke rohkem fruktoosi.
Kihisevad joogid sisaldavad päris suurel hulgal suhkrut. Pigem neid vältida või juua natukene eilistel puhkudel.
Kuiv alkohol nagu džinn, viin ja viski sisaldavad väga vähesel määral fruktoosi. Need on selles osas kõige turvalisemad kokteilisegu valikud. Kuid ole ettevaatlik, millega neid segad. Parim valik on soodavesi.
Õlu ei sisalda fruktoosi, vaid maltoosi, mida on organismil lihtne seedida.
Dessertveinid on täis suhkrut. Neist tuleks eemale hoida.

Sellel nädalal panin tähele, et mu maitsemeel on muutunud kordades tundlikumaks ning isegi tundus, et väljas söödud toit oli natuke liiga jõulise maitsega mu meeltele. Üldiselt saan öelda, et väljas söömine on siiski veidi hirmutav minu jaoks, kuid ma tean nüüd, et tegelikult saan suurepäraselt hakkama. Oskan teha juba piisavalt teadlikke valikuid. Psühholoogiliselt mõjus väestavalt enda teadmiste ja enesekindluse proovile panek. See viibki mind järgmise olulise teemani, milleks on sotsiaalne surve ja aktsepteerimine.

Psühholoogilised väljakutsed
Minu jaoks on olnud kõige raskem suhkrust loobumise teekonnal teiste inimeste suhtumine ja hakkama saamine sotsiaalsete koosviibimistega, kus lauad on lookas ainult magusast. See on olnud peamine põhjus, miks ma varasemalt pole suutnud end täielikult kokku võtta, et teha suurpuhastus oma kehale. Mul ei ole oma elus olnud raskusi otsustamisega ja otsuste täideviimisega. Suudan suuri asju korda saata puhtalt oma tahtejõu ja tugeva distsipliinitunde pinnalt. Seega suhkrust loobumine sellest mõttes ei ole olnud minu jaoks midagi rasket. Ma tegin endale faktid selgeks ning olen alati uskunud, et tervis on meie endi kätes ja selle eest tuleb endal hea seista. Kuna Sarah Wilsoni programm võimaldas ka 8 nädalat etteantud toitumiskavasid, siis polnudki vaja endal mõelda, mida ja kuidas süüa. Kuid ma kogusin end pikalt, sest kartsin justnimelt seda sotsiaalset poolt. Ühel hetkel saab aga sisemine tung nii tugevaks ja ei ole enam võimalik käituda endale vastupidiselt. Julgus sai võitu ja haavatus välja lastud. Mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi.

Minu päästerõngaks sai oma teekonnast avalikult blogimine. Ma ei pidanud enam selgitama oma perele või sõpradele, miks ma jälle ei söö midagi või miks ma tegelen mingite veidrustega. Nüüd on kõik mustvalgel kirjas. Jääb üle vaid leppida sellega või protestida. Varasemalt olen korduvalt kogenud sõprade või töökaaslate survet süüa tükike kooki või juua klaasike alkoholi. Tundus, et kui seda ei tee, siis ei ole sa nagu üks omadest või et sulle ei kõlba teised. See pole absoluutselt tõsi. Kas teate kui raske on vastu panna ja jääda iseendaks, kui kamp inimesi sulle suurte silmadega ja natuke etteheitvalt otsa vaatavad, et miks ei kõlba sulle kellegi kodusküpsetatud imehea õunakook? Selleks on vaja tohutut meelekindlust. Varasemalt olengi alla andnud sellisele sotisaalsele survele. Enam ei taha ma seda teha. Mul on omad põhjused, miks ma söön või ei söö midagi. See ei ole mitte kuidagi seotud kellegi teisega. Mitte kunagi ei loobu ma koogist sellepärast, et ma ei hindaks selle küpsetanud inimese heatahtlikku soovi selle taga, vaid teen seda hoopis teistel põhjustel. Ja mina isiklikult ei tunne end kunagi seltskonnast väljatõugatuna, kui ma olen ainuke inimene ruumis, kes ei söö kooki või jäätist või ei joo alkoholi. Ma saan ikka panustada seltskonda armastavat energiat hoolimata sellest, et vahel käitun normist erinevalt.

Teiste inimeste reageeringuid nähes olen jõudnud arusaamisele, et minu loobumine suhkrust võib äratada neis peidus olevaid negatiivseid tundeid. Tihti olen neile peegliks selles osas, mida nad kuskil sisimas tunnevad, et peaks ka tegema, kuid ei tee. Sellisel juhul puudutab see inimesi valusalt. Enesekaitseks hakatakse siis maha tegema minu valikuid. Mõnikord olen saanud isegi vihast tagasisidet. Vahel keegi leiab, et suhkrust loobumine tähendab kurba ja enespiiranguid täis elu. Saan vaid öelda, et see väljendab hoopis selle konkreetse inimese elu. Järelikult tema elu oleks suhkruta kurb ja piiranguid täis. See ei tähenda, et minu elu seda on. Mina tunnen hoopis teisiti. Seega, kallid lugejad, ärge palun suruge oma soove ja eluvaateid teistele peale. Kui keegi ei soovi midagi süüa (suhkrut, piima, jahu või liha ) või juua (alkoholi, piima, coca-colat, mahla), siis ei pea teda sellepärast halvustama. Me kõik teeme oma valikud, mis tulevad sügavalt meie seest ja toit on midagi nii isiklikku, et ei ole kellegi teise asi meile öelda, kuidas ja mida peaksime sööma. Ja kui sinus tekivad teise inimese valikute osas tugevad tunded, siis tasub veidi lähemalt uurida, et mida see räägib sinu kohta. Miks peaks üldse keegi ärrituma selle peale, mida keegi sööb või ei söö?!

Elame ise ja laseme teistel elada nii nagu igaüks õigeks peab!

Järgmisel nädalal tulevad menüüsse tagasi puuviljad ja hakkame katsetama fruktoosivabade magustajatega. Elu läheb veelgi põnevamaks. Pean etteruttavalt ütlema, et seoses oma sünnipäeva tähistamisega ruttasin ajas paar päeva ette ning sõin eile oma esimese vaarika ja natuke maasika toormoosi. Wow, see oli lihtsalt puhas nauding! Kui imeliselt magusad on marjad:) Sellest kõigest täpsemalt juba järgmisel nädalal!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.