Mulle meeldib liikumises olla ja seepärast olen suur muutuste fänn. Need toovad alati uut energiat ja arengut. Pean möönma, et tunnen vahel nende ees hirmu, kuid see on alati väljakutseks, et kasvatada oma julgust ja usaldust elu ees suuremaks. Seni ei ole ma pidanud tulemustes pettuma.
Elu ongi üks pidev liikumine ja muutumine. Kõik meie sees ja meie ümber on voolamises, vähemalt nii on loodus selle seadnud. Ükski asi ei jää igavesti samaks – muutused on meie elu paratamatu osa. Üldiselt inimesed kardavad muutusi ning klammerduvad vanasse, mis hoiab neid tagasi oma unistuste poole liikumisel.
Mulle tundub, et see tuleneb sellest, et muutused sümboliseerivad surma ning mitte alati ei ole suhtumine surma positiivne. Samas elu ei saaks toimida, kui ei oleks surma. Laias plaanis ei ole surm midagi lõplikku, see on lihtsalt ühe asja lõpp, et mõni teine asi saaks alata. Nii on iga muutus meis millegi surm, et saaks sündida midagi uut ja ilusat. Samuti võib hirm muutuste ees tuleneda asjaolust, et enne kui muutus ei ole toimunud ehk enne kui midagi pole surnud, ei saa me täie teadmisega kindlad olla, mis tuleb selle asemele. Tundmatus põhjustab hirmu, mitteteadmine põhjustab hirmu. See on väga inimlik. Kuid selleks, et saaksid toimuda sügavad ja imelised metamorfoosid, tuleb lasta vanal minna ning uskuda, et see mis tuleb on parem ja ilusam, kui see mis oli enne. Minu kogemus näitab, et muutused toovad uue tasandi ja hingelise kirgastumise, kui vaid sellel lubada juhtuda ja vaadata pealispinna alla.
Looduse üks imelisemaid metamorfoose leiab aset liblika sünniga. Liblikas sünnib rööviku surmaga. Kuidagi teistmoodi ei saa see olla. Kui me ei teaks seda protsessi, siis ma ei usu, et keegi meist suudaks rohuliblel ronivat röövikut vaadates aimata, et sellest saab ühel päeval imeline kirjute tiibadega liblikas. Vähe sellest, enne kui röövikust saab liblikas, nad kestuvad mitu korda ja nukkuvad. Liblika sünd on lihtsalt üks täiuslik muundumine. Järgmine kord, kui sa seisad muutuste keerises ja on tunne, et senine maailm hakkab kokku varisema, siis meenuta liblika sünniga kaasnevat imelist metamorfoosi. Ilmselt juhtub see sinugagi ning tulemuseks on taassünd uues kuues.
Selle blogi sündimisele eelnes samuti millegi surm. Ma lasin lahti oma sisemised blokeeringud, mis hoidsid mind tagasi ja otsustasin julgeda olla haavatav. Kuna tee enese südamesse nõuab paratamatult mitmeid muundumisi, siis sellest inspireerituna on mu blogi saanud endale nimeks metamorfoosid. Ja mis oleks parim aeg alustada uue muutusega oma elus, kui mitte kõigi alguste energiat kandval päeval – 1. septembril!