Lõpetasin äsja raamatu “Lapse ajukeskne kasvatus” lugemise ja mulle meeldis, kui lihtsalt ja arusaadavalt autorid suutsid edastada aju toimimise mehhanisme ilma liigset teaduslikku keelt kasutamata. Lugedes seda raamatut, noogutasin korduvalt kaasa seal leiduvatele selgitustele ja tehnikatele, mis aitavad lastel oma aju terviklikumalt kasutada. Kuigi see raamat on suunatud laste käitumise mõistmiseks ja laste abistamiseks, siis aju tervikliku kasutamise oskus on oluline kõigile. Teraapias kohtan sageli inimesi, kes kasutavad oma vasakut ajupoolkera ülearu palju ning on unarusse jätnud parema ajupoolkera või vastupidi. Enda mõistmine ja elus hästi hakkama saamine tulevad ikka tasakaalustatud aju poolkerade kasutamisest. Soovitan seda raamatut lugeda lastevanematel, et osata oma lapsi toetada parimal moel ning miks mitte neid teadmisi kasutada ka enda paremaks mõistmiseks.
Ma ei hakka siinkohal seda raamatut ümber jutustama, kuid peatun paaril huvitaval aspektil nii laste kui täiskasvanute jaoks. Raamatus leiab soovitusi, kuidas aidata lastel jõuda oma aju terviklikuma kasutamiseni ehk teisisõnu jõuda ise terviklikuma minapildini. Minu meelest on see üks väga oluline oskus, mida paljud peavad veel täiskasvanud easki õppima. Parema ja vasaku ajupoolkera terviklikuks kasutamiseks on vajalik asjaolu, et nii tunded kui mõtted saaksid samal ajal koos teadvustatud. Kui meie parem pool ajust on emotsioonide kuningriik, siis vasakul aju poolel valitseb ratsionaalsus. Meiega juhtuvad eluseigad jätavad meisse nii emotsioonid kui mõtted selle sündmuse kohta. Teisisõnu selleks, et mingit olulist seika või sündmust korralikult läbi töötada, on vaja teadvustada olukorraga kaasnenud tundeid kui ka konkreetse sündmuse põhjalikku lahkamist kellegagi. Lapsed on tegelikult väga osavad oma tunnete välja elamisel, kui seda lubatakse teha. Kuid sama oluline on asjade läbi rääkimise aspekt, eriti kui on juhtunud midagi halba.
Kindlasti oled kunagi oma elus pidanud kuulama lõpmatult mõne oma sõbra viimasest lahkuminekust või oled ehk isegi oma südamevalu sedasi välja elanud. Selline detailideni endast välja rääkimine on aju jaoks väga vajalik, et ta saaks protsessida seda, mis on juhtunud ja mis järeldusi on vaja teha toimunust edaspidiseks eluks. Kui on saadud piisavalt kaua valusaid sündmusi läbi nämmutada, siis ühel hetkel pole enam vajadust sellest rääkida ja saab oma eluga edasi liikuda. Täpselt sellist läbi rääkimist vajavad lapsed. Näiteks, kui neid hammustab koer või nad kogevad mõne lähedase surma. Tihtipeale täiskasvanud tahavad, et laps unustaks sündmuse peatselt ja nad ei lase lapsel juhtunu üle piisavalt kaua rääkida. Lemmiktaktika on ju tähelepanu mujale suunamine. Kuid tõde on see, et laps ei unusta midagi lihtsalt ära. Kui ta ei saa olulisi sündmusi enda jaoks lahti rääkida talle olulise täiskasvanuga, siis ta peidab selle kuhugi mälusoppi ära ning teeb edaspidise elu jaoks sellest võib-olla mitte kõige paremaid järeldusi. Seega aidake oma lastel jutustada lugusid kõigest, mis neid endast välja viinud on. Isegi, kui tal on vaja seda lugu korduvalt üle rääkida ja vajadusel tuleb teil endil soodustada nende lugude rääkimist. Sedasi saab vasak ajupool kogemust mõista ja tunnetada, et olukord ikkagi allub kontrollile. Rääkimine on tervendav protsess, kui on olemas tõeline südamest kuulaja. Vahel pole rohkemat vajagi.
Teine vahva soovitus inimese paljude minade lõimimiseks on teadlikkuse ratas ja SORTimine. Need harjutused on ülikasulikud meile kõigile enda terviklikumaks kogemiseks ja mõistmiseks. Teadlikkuse ratta põhimõtte kohaselt saab meie mõistust kujutada jalgratta rattana. Ratta keskel asub kese ja sellest kiirgavad välja kodarad. Ratta kese on meie nö rahusadam, kus oleme avatud ja rahumeelsed ning sellises seisundis sünnivad parimad otsused. Ratta äär esindab kõike seda, millele oma tähelepanu pöörame või millest teadlikud oleme: mõtted ja tunded, unistused ja soovid, mälestused, arusaamad välismaailmast ja kehaaistingud. Selle ratta idee on väga lihtne. Kui see enda ette välja joonistada ja rattale panna kirja kõik erinevad tahud, siis on näha, kus oleme kinni jäänud konkreetsesse mõttesse või tundesse ja unustanud ära selle, et meie mina on palju laiahaardelisem kui vaid üks mõte või tunne.
Näiteks laps võib karta eelseisvat eksamit ja selle pärast suurt ärevust tunda nii, et unustab kõik muu. Siis on hea aidata lapsel tuua fookus tema elu muudele aspektidele. Näiteks seda, et talle meeldib väga tantsida ja ta on selles hea ning mõni armas ja toetav mälestus sellest, kuidas koos perega on reisil käidud või seda, et lisaks hirmule on tema elus armastavad vanavanemad, kellega koos on alati tore aega veeta. Kui teadlikkuse rattale panna kirja ka muud aspektid peale hirmu, siis laps näeb, et tema elus on palju muudki, kui kartus eksami pärast. See aitab tal fookust hajutada ning oma hirmuga paremini hakkama saada. Tegelikult on see üks väga tore harjutus meile kõigile – oskus vaadata oma elu laiemalt. Kui lihtne on kinni jääda ohvri rolli või lakkamatult muretseda, kuid meie kõigi elus on unistusi ja soove ning kauneid mälestusi, mis on meie elu lahutamatu osa igapäevaselt. Kui me suudame keskenduda kõigile aspektidele oma elus, siis ei saa üks tunne või mõte valdavaks. Visuaalselt oma teadlikkuse ratta joonistamine aitab siin suuresti kaasa. Kui tahad selle kohta täpsemalt teada, siis tuleb lugeda raamatust :)
Teadlikkuse rattaga kaasas käib SORTimise harjutus. See on tegevus, mis aitab lastel tähelepanu pöörata nende sees olevatele tundmustele, kujutluspiltidele, tunnetele ja mõtetele samaaegselt. Jällegi äärmiselt kasulik oskus terveks eluks. Teeme seda sama ka holistilises teraapias, aidates inimesel mõne minevikusündmuse lahkamisel teadvustada tema isiku erinevaid tasandeid, et tekiks olukorrast adekvaatne arusaamine. Igal ajahetkel on meie sees aktiivsed nii tunded, mõtted, kujutlused, kehaaistingud, soovid, unistused jne. Oleks hea, kui suudaksime neid kõigi teadvustada ja õpetada seda oma lastele.
Endal peal saad näiteks hommikul tööle sõites SORTimist katsetada, küsides erinevaid küsimusi. Milline on hetkel sinu tunne või meeleolu? Kuidas su keha end tunneb, kas kuskilt valutab, on pinges või ebamugav? Millised kujutluspildid või ootused on sul eelseisva päeva osas? Mis on sinu unistused? Millised mälestused meenuvad päeva jooksul erinevates situatsioonides jne? Kas hommikul on juhtunud midagi, mis meeleolu halvaks muutnud või on hoopis midagi eriliselt vahvat juhtunud? Kõigel sellel, mis sinu maailmas antud hetkel toimub, on omavaheline seos. Kui järjest enam treenida ennast kuulama, siis on võimalik tuvastada ka selliseid seoseid, mis vajaksid ehk muutmist. Katseta seda enda peal ja vaata, milline saab sinu teadlikkuse ratas olema.