Hingepalavik

Mõni aeg tagasi lugesin raamatut “Lihtsus lastekasvatuses”, mis on tõeliselt väärt lugemine. Igaüks leiab sellest raamatust midagi enda lapse ja enda jaoks. Kuigi mind kõnetasid mitmed mõtted selles raamatus ja loomulikult on selle raamatu läbivaks teemaks meie elude lihtsustamine nii füüsilises kui emotsionaalses kontekstis. Vähem asju ja vähem stressi võrdub rohkem aega ja ruumi lähedaste jaoks. Mind kõnetas selles raamatus kõige enam hoopis selline peatükk nagu hingepalavik. Kuigi olen palju mõtisklenud hingeelu üle, ei ole ma kunagi osanud hingevalust või emotsionaalsest tasakaalutusest mõelda kui palavikust. Ometi just see termin on tegelikult kõige kohasem, sest annab selgeid vihjeid selle kohta, kuidas lastega ja iseendaga tuleks käituda, kui hing on palavikku jäänud.

Me teame täpselt, mida teha füüsiliselt haigeks jäänud lapsega. Haiguse puhul võetakse aeg maha ning antakse võimalus kehal terveneda, lastakse palavikul vaibuda, kurguvalu, köha ja nohu ravitakse. Kuigi on mitmeid meditsiinilisi ja looduslikke vahendeid haiguste leevendamiseks, siis parim ravim on puhkus ja uni. See aitab tõmbuda endasse ja välismaailma kirevast karussellist korraks maha astuda. Hinge tõmmata ja kosuda. Kui keha on haige, siis ta vajab füüsilist puhkust. Ometi ei oska me alati tegutseda siis, kui meie keha on justkui täiesti terve aga hing on haige. Kuidas aidata oma last, kui tal on hingepalavik? Ma ei tea, kas oled kunagi mõelnud sellele, mida teed oma lapse või enda heaks sellisel juhul. Mina leidsin raamatus olevad soovitused vägagi abistavad. Mis on hingepalavik ja kuidas seda ära tunda?

Hingepalavik on midagi natuke rohkemat kui lihtsalt hetkeline paha tuju või halb päev. See on pikemaajaline endast väljas olemise seisund, siis kui miski närib ja rusub ning igapäevases tundeelus valitsevad rõhuvad emotsioonid nagu viha, ärrituvus, mure, üksildus jne. Kui sisemaailmas on mäss käimas, siis seda olukorda saab nimetada hingepalavikuks. See võib tabada meid väga erinevatel põhjustel ning kindlasti oled seda oma elu jooksul ise kogenud. Tihtipeale võib see olla seotud murega oma laste heaolu pärast või põhjustavad lähedased suhted valu. Igatahes on see sisemine pinge ja kriis, mis ei kao niisama ära, vaid vajab meie hoolivat ja armastavat lähenemist. Lapse puhul aitab vaist või intuitsioon seda ära tunda. Kui sa tajud, et midagi on valesti ning laps käitub juba mõnda aega rõhutult, on tusatsev ja mossis. Ta oleks nagu vaenujalal kogu maailmaga. Kuigi väliselt ei tundu selleks ühtegi põhjust olevat. Selles seisundis ei ole laps päris tema tavapärases olekus. Vanemana kindlasti märkad seda, kui igapäevane elu on muutunud häirituks. Tavaliselt kannatavad siis ka suhted sõpradega, võib esineda unehäireid ja söögiisu muutust jne. Kõik algab märkamisest nii oma lapse kui iseenda puhul. Kuidas sinul on lood hingepalaviku märkamisega? Kas oskad tuvastada seda seisundit enda puhul? Oma lapsel?

Isiklikust kogemusest tean, et mul tekib selline urgu pugemise tunne. Kui mingi suurem probleem närib hinge ja vajab lahendamist, tunnen vajadust tavapärase elurütmi aeglustamise järele. Vajan aega, rahu ja ruumi kriisiga tegelemiseks. Kuid üle kõige vajan sooja, armastavat ja toetavat õhkkonda. On imeline, kui lähedane inimene saab seda mulle pakkuda, aga täiskasvanuna on mul võimalik seda ka iseendale pakkuda. Emotsioonid on tavaliselt vastuolulised ja arusaamatult kihilised. Ma nagu ei mõistaks, mis mind täpsemalt häirib ja mis tunne peamiselt valitseb. Selle mõistmiseks on vaja lihtsalt olla ja vabastada oma valu. Hingepalavik läheb üles siis, kui muret põhjustav olukord saab lahenduse ning sellega kaasnenud valu on läbi elatud. Valust saab jagu ainult sellest läbi minnes ja suurema valu puhul kaasnevad sellega pisarad. Pisarad, mis on kuumad ja soolased, uhuvad lõpuks hingepalaviku minema. Sarnane vajadus on ka lastel. Nad vajavad aja maha võtmist ning armastavat toetust sel perioodil rohkem kui muidu.

Raamatus on hingepalavikuga tegelemiseks välja pakutud viis etappi. Kirjeldan neid lühidalt. Kõigepealt märka, mis toimub sinu lapsega ja saa teadlikuks tema hingepalavikust. Seejärel tuleb teha samme, et leevendada olukorda, võtta lapsed enda ligi, lasta ajal teha oma töö ning aktsepteerida, et taastumine on aeglane aga kindel. Täpselt nagu tavalise palaviku puhul, vajab ka emotsionaalses palavikus olev laps rohkem hoolt. Esimene samm selleks on aja maha võtmine, et saaks talle luua muretusperioodi. See võiks olla aeg, mis tundub argipäevast erinev. Lapsed vajavad sel ajal nii füüsilist kui emotsionaalset lähedale võtmist. Hea on luua keskkond, kus laps tunneb end kõige turvalisemalt ning välise maailma eest kaitstuna. Tavarutiini peatamine tähendab huviringides pausi tegemist ning vajadusel ka kodust puhkust. Vahel piisab paarist päevast, mil aeg maha võtta ning ülekoormus ja meelehärm on kadunud.

Hingepalavikul on oma elutsükkel, mida ei saa kuidagi tagant sundida. Elukorralduse lihtsustamise eesmärgiks ei ole kiirendada seda protsessi või seda peatada. Eesmärk on luua aeg ja ruum, et laps saaks lasta oma tunnetel olla ning need enda jaoks lahendada. Selleks, et õppida, kes ta on ja mis tema jaoks õige tundub, peab ta ise oma emotsionaalse segadusega maadlema. Vanemana on meie roll teda selles protsessis toetada. Toetus iseenesest ei paranda midagi, kuid annab lapsele suure annuse armastusenergiat, mis aitab tal oma tundeid läbi töötada. Täpselt samasugust tuge ja armastusruumi on vaja meil endil, kui meid on tabanud hingepalavik. Ühel hetkel saab hingetorm otsa ning siis on võimalik tavarutiini juurde naasta. Kui hingepalavikul on lastud armastusruumis omas tempos langeda, siis väljuvad lapsed sellest tugevamate ja vastupidavamatena. Iga läbi elatud emotsionaalse tormiga on näha lapses toimunud muudatust. Raamatu autor soovitab hingepalaviku ilmnemisel võtta päev või paar vabaks. Kuigi see võib tunduda vahel ebavajalik, siis ometi on lapse heaolu sel hetkel ja tulevikus palju olulisem kui hingepalaviku tähelepanuta jätmine.

Lubades peatada korraks oma tihe graafik ja võttes vaba aega iseenda või laste jaoks, loob tervenemiseks vajaliku ruumi. Sedasi näitame üles hoolivust ja pakume tuge oma lastele neile raskel ajal. Täpselt nii nagu peaksime seda ka iseendile võimaldama. Mitte ainult füüsiline haigus ei ole põhjus pausi tegemiseks. Vahel on hingepalavik isegi olulisem põhjus, miks võtta aeg maha. Lahendamata hingehädad põhjustavad varem või hiljem füüsilisi sümptomeid. Millal sa viimati lubasid endale sellist aja maha võtmist? Oled sa võtnud laste hingeprobleemide korral aja maha ning olnud lihtsalt olemas nende jaoks? Mind pani selle raamatu peatüki lugemine rohkem mõtlema oma rollile laste hingepalaviku tervendamisel. Ja loomulikult mõtisklema selle üle, kuidas tunda ära iseenda hingepalavikku ja mida vajan selle alandamiseks.

Raamatust “Lihtsus lastekasvatuses” leiab teisigi häid mõtteid ja soovitusi. Soovitan lugeda. Väikest kokkuvõtet raamatu kohta saad lugeda sellest postitusest: http://www.helgus.ee/raamat-lihtsus-lastekasvatuses/.