Vahel saab reaalsuseks sinu kõige suurem hirm. Sellele järgneb valu. Koos valuga kaob ka hirm, sest enam pole ju midagi karta. Kuid kas ikka kaob? Tegelikult saab hirm jõudu juurde sellest, et asi läkski nii nagu ta arvas minevat. See annab õigustuse hirmu eksistentsile ja kasvatab selle suuremaks. Kõik selleks, et järgmine kord jälle oma peremeest ära hoida valu eest ja teda eemale juhtida samalaadsetest olukordadest. Hirm tõmbab meid kapslisse, lukustab peitu kõik rõõmu ja armastuse ning matab meie hingamise. Hirm hoiab meid edasi liikumast ja takistab meie elus juhtuda kõigel ilusal. Ooo ja karta võib absoluutselt kõike. Üldiselt me kardame: 1) et ei saa, mida tahame; 2) kaotame selle, mis on; 3) et meil pole piisavalt. On lausa hämmastav, mida kõike võib karta. Võib karta armastada, olla armastatud, kedagi kaotada, läbi kukkumist, liigset tähelepanu, häbistatud saamist, üksi olemist, iseennast, surma või olla ebapiisav, haavatav, ebatäiuslik, inetu jne.
Kust saavad hirmud alguse? Selleks piisab ühest väikesest valusast kogemusest minevikus. On ju täiesti loogiline järeldada, et kui see juhtus üks kord, siis see võib juhtuda uuesti. Ja kui ma ei taha tunda uuesti sama valu, siis on targem end eemale hoida kõigest sellest, mis potentsiaalselt võib mulle sama valu põhjustada. See on meie mõttemeele vangerdus ehitada endale igasugu kaitsekilbid ümber. Vahel on hirm selline habras ja ei ole väga tugevalt kinnistunud. Kuna hirm toitub valusatest elukogemustest, siis kasvab see väike habras hirm aastatega aina suuremaks ja on valmis sind järgmine kord veelgi võimsamalt kaitsma. Kaitsma valu eest. Ja kui sa oled piisavalt tundnud ebaõnnestumisi ja sellega kaasnevat valu, siis suure tõenäosusega otsustad ühel päeval enam mitte proovidagi. Selline salakaval asi on hirm, mis elab meis kõigis ja ammutab jõudu igast meie ebaõnnestumisest.
Hirmu tegelik ülesanne on kaitsta meid sattumast olukordadesse, mis võivad olla eluohtlikud. Kas tead seda tunnet, kui kõnnid pimedas üksikul tänaval hilja õhtul koju ja ühel hetkel kuuled enda taga kiiresti lähenevaid samme ning tunned, kuidas kõik su sees krampi tõmbub? Sellisel juhul on hirm täiesti õigel kohal, sest potentsiaalselt võib juhtuda, et sul tulebki kas põgeneda või võidelda. Liiga tihti laseme hirmul end külastada sellistel puhkudel, mis kohe kindlasti ei ole eluohtlikud olukorrad ja usume, mida meie mõtted ette söötma hakkavad.
Mida hirm põhjustab? Ta takistab meil elamast, imelistel inimestel ja kogemustel meie juurde jõuda. Elu loomulik osa on komistada ja kukkuda, et siis uuesti püsti tõusta ja edasi minna. Elu läheb alati edasi, hoolimata sellest kas meie otsustama elurongist maha astuda või sellega kaasa sõita. Hirm viskab meid elurongilt maha ja ei lase meil sinna tagasi astuda. Hirmu seljatamiseks tuleks temaga sõbraks saada. Vaadata talle silma ja uurida, mis on tema sõnum ja kust ta tuleb. Mis sul jääb siin elus tegemata oma hirmu pärast? Kas see tegelikult teeb sind õnnelikuks? Hirmust ülesaamine algab sellest tundest teadlikuks saamisest. Oluline muutus leiab aset siis, kui sa loobud hinnangute andmisest iseendale ja hakkad ennast mõistma. Sedasi on võimalik emmata seda osa endast, kes on hirmul. Tore tõsisasi on see, et hirm ise on üks paras argpüks. Seega hirmule otse silma vaadates ja teda uurides võib juhtuda, et hirm laseb jalga. Vahel aga on hirm nii suur, et lihtsalt alistumisest ei piisa. Sellisel juhul aitab tegutsemine hoolimata hirmust, et äkki mind lükatakse tagasi, ei armastata või naerdakse välja. Mõnikord lausa peab tegema just neid asju, mida sa kõige rohkem kardad teha. See on nagu universumi kirjutama seadus, et just nende hirmude taga peituvad kõige väärtuslikumad aarded. Soovitan sul minna neid aarded otsima – nii seljatad oma hirmud ja olen kindel, et sa ei kahetse seda!