Kindlasti teate seda kuulsat laulu, mille sõnum on lõpetada muretsemine ja olla õnnelik. Miskipärast pole see laul mulle mitte kunagi meeldinud. Kunagi ma lausa jälestasin seda lugu. Kui ma juba seda vilistamist ja sõrmenipsu kuulsin, siis tahtsin alati raadio kinni panna või lahkuda ruumist. Aastatega õppisin seda laulu kuidagimoodi taluma ning tänaseks olen õppinud hindama laulu sügavat ja imelihtsat sõnumit. Ma ei saa öelda, et kuulan seda laulu suurima hea meelega, aga kui seda kuskilt kuulen, siis naeratan. See tuletab mulle alati meelde, et ükskõik mis põhjusel ma millegi üle parasjagu muretsen, pean selle kohe lõpetama. Mure lihtsalt seisab minu õnnetundel ees.
Muretsemine on tõesti täiesti mõttetu tegevus, sest tavaliselt me muretseme asjade pärast, mis pole üldse meie kontrolli all või meie võimuses muuta. Lisaks on muretsemine väga aktiivne tegevus. Ma polegi päris täpselt aru saanud muretsemise olemusest, kuid see tundub mulle hirmu ühe vormina. Mure on aktiivseks tehtud hirm ning selle pidev läbi elamine oma mõtetes ja tunnetes. Inimesed oskavad suurepäraselt endale ette kujutada kõige ebavõimalikumaid asju, mis kõik võib halvasti minna. Ma tean, et mina oskan seda hästi. Peas hakkab mängima katkine plaat, mis kordab väljuhäälselt mõtet, aga mis siis, kui juhtub kõige hullem. Vot aga kui ei juhtu??
Meil kõigil on elus probleeme, kuid muuta probleemid muretsemisega suuremaks on täielik energia raiskamine. Sedasi võime luua endale probleemid, mis algselt ei eksisteerinudki. Eriti laastav on muretsemine kellegi teise pärast, sest meie võimuses ei ole lahendada teiste inimeste probleeme või elada nende eest. Kas oled kunagi kogenud seda, kui keegi teine muretseb aktiivselt sinu heaolu pärast, siis muutud kuidagi ise ka murelikuks ja väga raske on olla? Muretsemisel on juba kord selline tagajärg, et ta võimendab kõike. Luule Viilma on öelnud, et mida rohkem inimene muretseb, seda rohkem ta oma murele alla jääb, sest muretsemine on stress, mis ei lase elul loomulikult kulgeda.
On loomulik ja normaalne tunda muret, kui selleks on põhjust. Näiteks, kui oled raskelt haigeks jäänud või töökoha kaotanud. Selliselgi juhul ei ole tervislik jääda nende mõtetega kauaks ja end sisemiselt õõnestada. Oma muredest tuleb lahti lasta, mitte klammerduda nende külge. Mida siis teha, kui muremõtted kimbutavad? Richard Templar soovitab oma raamatus “Elu mängureeglid” järgmist. Alustuseks tee endale selgeks, kas on midagi, mida sa saad reaalselt teha muret tekitava olukorra osas. Näiteks, kui sa muretsed oma tervise pärast, siis tuleks minna arsti juurde või hakata tegema sporti ja paremini sööma. Kui muretsed oma raha pärast, siis tasuks üle vaadata oma väljaminekud ja sissetulekud ning teha vastavad parandused eelarvesse. Ühesõnaga, kui sa muretsed millegi pärast, siis tuleks:
küsida kellegi käest nõu;
hankida uut teavet muret tegeva olukorra osas;
teha midagi konstruktiivset.
Hirmud tekivad tavaliselt millegi tundmatu ees. Saades rohkem infot murettegeva olukorra kohta, väheneb vajadus selle üle aktiivselt ja pidevalt hirmu tunda. Vahel ei ole kuidagi võimalik muretsemist lõpetada, kuid kindlasti on võimalik ka siis astuda samme selle leevendamiseks. Olen leidnud, et minu puhul toimivad järgmised tehnikad.
Üks kaval nipp on muretsemist edasi lükata. Näiteks olukord, kus oled proovinud juba tunde helistada kellelegi oma lähedastest ja vastust ei tule. Selle asemel, et kohe ennast segaseks muretseda võid proovida teha kokkuleppe, et kui õhtul kella 7ks pole mingit vastust saanud, siis alles võib hakata muretsema. Tavaliselt see tehnika töötab ja laseb sul rahulikult päeval oma asjatoimetusi ajada.
Vahel on päris kasulik asi üle võlli keerata ja lubada endal näiteks tund aega järjest lihtsalt muretseda. Lepid endaga kokku, et täna kella 16-17 on lubatud muretseda ja muul ajal mitte. See võib olla uskumatult vabastav, sest ühel hetkel sa tõenäoliselt märkad, et mureenergia saab otsa ja muutub tüütuks tund aega järjest negatiivset ligi tõmmata. Selle juures on kõige tõhusam, kui lubad endal läbi mängida kõige hullema stsenaariumi. Oletame, et kardad jääda oma töökohast ilma. Sellisel juhul küsi endalt, mis siis edasi saab kui see juhtuks sinuga. Tõenäoliselt sa vastad, et siis ei saaks arveid maksta vms. Siis küsid jälle, aga mis edasi juhtuks. Lõpuks sa jõuaksid tõenäoliselt stsenaariumini, kus sa arvad, et muutud kodutuks ja kõik on su hüljanud, sest sul pole tööd ega raha. Sel hetkel taipad ehk isegi kui ebareaalne see on, sest sul on kaks kätt ja jalga küljes ning sa oled alati võimeline leidma endale mingi töökoha või muu lahenduse, et see kõige hullem ei juhtuks. “Mis edasi” tehnika aitab vahel näha meie mure absurdsust.
Mind ennast aitab kõige rohkem Eckhart Tolle soovitatu tuua fookus tagasi olevikuhetke. Mure on alati suunatud tulevikku, mingi hirm tulevikusündmuse ees. Fookuse saab tuua tagasi küsimusega: “mis on minu elus just praegusel hetkel halvasti?”. Seejuures tuleb hinnata konkreetset ajahetke. Näiteks mina kirjutan praegu oma postitust ja mitte midagi ei ole valesti. Mul on kõht täis, soe olla ja ma teen midagi nauditavat. Kui ma hakkaksin mõtlema suuremale pildile ja elule laiemalt, siis on mured kohe platsis. Seega sundides end keskenduma käesolevale hetkele, näen selgemalt, et muresteda ei ole vaja. Juhul, kui sa oleksid olevikuhetkes näiteks haige ja tunned end pahasti, siis saad sellest tulenevalt vastavalt käituda, et oma olukorda kas aktsepteerida või kuidagi paremaks muuta. Olen täheldanud, et olevikuhetkes on tegelikult väga harva midagi valesti või muretsemist väärt. Elamine praeguses hetkes aitab suurepäraselt murda aktiivse muretsemise mustrit.
Üldistatult saab öelda, et mure saab tulla su maailma vaid siis, kui sa ei usalda elu. Soovitan praktiseerida endas selle usalduse kasvatamist samm sammult. Proovi seda mõne väiksema probleemi korral. Lase oma mure vabaks ja sisenda endale, et sa oled kaitstud, tunned end turvaliselt ja elu ise hoolitseb sinu eest.
Muidugi kõige tõhusam viis on lihtsalt otsustada lõpetada muretsemine! See on kõige kiirem tee õnnetundeni nagu ütlevad laulusõnadki: don’t worry, be happy. Laskem siis muusikal oma tööd teha ja tunnetagem muretuse imelist olemist.