Mulle meenub kui aastaid tagasi osalesin ühel sünni tervendamise seminaril, enne veel kui ise emaks olin saanud, ja pärast seda seminari ei saanud ma kuidagi enam alahinnata sündimise mõju inimese elule ja psüühikale. Ma polnud esiteks kunagi mõelnudki sellele, et mis võivad olla erinevad käitumismustrid neil inimestel, kes sünnivad keisriga või neil, kes võitlevad ise läbi sünnikanali siia ilma. Tavaliselt need inimesed, kes on saanud loomulikult sündida meditsiinilise sekkumiseta, kannavad vähem psühholoogilisi traumasid. Näiteks osad inimesed alustavad elus mitmeid projekte aga ei ole eriti head asjade lõpuni viijad, samas teised viivad alati alustatu lõpuni. Ma polnud varasemalt mõelnud, et ka see võib olla seotud sellega, kuidas me siia maailma sündisime.
Kuigi ma olin arvanud, et ei ole võimalik mäletada oma sündi, siis ma eksisin. On võimalik mäletada. Keha mäletab. Tookord loodi meile oma sünni kogemiseks imeline keskkond ja kui ma olin selle läbi teinud, siis teadsin täpselt, mida tunneb üks väike beebi üsast tulles. On täiesti õige, et valgus oli ere, müra oli suur ja ainus, mida vajasin, oli ema kaisus olemine. Keha oli teinud läbi suure muutuse ja see vajas rahunemist ning kohanemist. Kuigi ma ei suutnud äsja kogetut lõpuni lahti mõtestada, teadsin täpselt, mida tähendab sündimine siia maailma. Mu keha tõesti mäletas ja läbi kehamälu oli selle ürgse ja olulise sündmuse tähtsus, ilu ja valu taaskord taastatud mu teadlikus mälus. Ma olen äärmiselt tänulik, et ma sain seda kogeda ja ennast tervendada läbi selle enne oma laste sündi. Vastasel juhul ei oleks ma kunagi lõpuni mõistnud, miks naised eelistavad loomulikku sünnitust ja miks see on oluline.
Selle teadmisega ma läksin sünnitama oma lapsi. Nüüd täna, pärast teise lapse sündi, olen kindel, et kellelegi teisele elu andmine on mõnes mõttes taaskord ka enda sündimine. Sünnitamine annab võimaluse teha vigade parandust. Kahtlemata läbi iga lapse sünni sünnib uuest ka naine ja kui teha seda kõike teadlikult, siis on võimalik tervendada oma hingehaavasid. Neid hirme, mille on jätnud iseenda sünd siia maailma ja neid hirme, mida on suguvõsa sulle pärandanud. Minu esimene sünnitamine oli suurema rõhuasetusega sellele, kuidas loomulikult ja leebelt sünnitada, nii et laps saaks hea stardi. Teine sünnitamine oli selles mõttes eriline, et ma olin lisaks beebile keskendunud ka oma vanade hirmude lahti laskmisele kui ka esimese sünnituse tervendamisele. Ja see toimis suurepäraselt!
Minu meelest on väga oluline sünnituseks ette valmistada ennast nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Füüsilise ettevalmistuse kohta räägitakse palju siin ja seal ning pean ütlema, et kui su keha on harjunud hingama läbi valude, siis ta ei vea sind mitte kuidagi alt ka sünnitusel. Sellele tasub panustada. Veelgi olulisem on aga vaimne ettevalmistus, et sünnitamine oleks tervendav ka naisele. Ma kasutasin seekord sünnitoetaja ehk doula (aitäh, Svea!) abi, et tervendada võimalikke hingehaavu, mis on saadud enda sünniga või kaasa võetud oma suguvõsalt. Ma tegelesin raseduse ajal juba nende ebameeldivate tunnetega, mis minus rasedusega pead tõstsid. Eelkõige muidugi erinevad hirmud. See andis mulle kindlama sihi, mida ma uue sünnitamisega tervendada tahaksin.
Mul oli eesmärgiks tervendada teatud aspekte, millega ma täiesti rahul ei olnud esimese lapse sünni juures. Lisaks ilmnesid mul raseduse ajal veidrad hirmud, mida ma polnud varem kogenud. Ma ei kartnud sünnitust aga ma kartsin midagi…. Lõpuks pidin ma seisma silmitsi hülgamishirmuga, mis on niivõrd sügav ja baasiline hirm. Olen seda oma elus ikka tundnud, kuid raseduse ajal see võimendus. Ma taipasin, et selle juured ulatusid minu enda sünnini. Tol ajal, kui mina sündisin, viidi ju kõik lapsed emade juurest ära. Me olime üksinda kuskil võõras kohas võõraste inimestega. See oli norm. Täna me teame, et see ei ole beebi jaoks norm ja õnneks tähtsustatakse neid esimesi hetki ema ja beebiga aina enam. See hülgamishirm on aegajalt ikka pead tõstnud. Seepärast ma seadsin sünnitamise ajal endale taotluse minna ja hingata see hirm endast välja. Koos uue elu tulemisega tahtsin ma selle käigus tervendada ka ennast. Samuti tahtsin ma tervendada neid aspekte, mis esimese sünnitusega kripeldama jäid. Sedasi teadlikult, kolme taotlusega: kinkida beebile leebe ja sekkumisvaba sünd, tervendada enda hülgamishirm ja tervendada esimese sünnituse taastumisaega, ma “teele asusin”.
Täna saan ma kinnitada, et ma saavutasin need eesmärgid ja enamgi veel. Meie beebi sündis nii malbelt ja leebelt. Ma lubasin asjadel juhtuda ja ma hingasin oma hirmud endast välja. Ma olin teadlik igast minutist ja hetkest sündimise protsessis ja see tundus nii ebamaiselt reaalne. Neil esimestel varahommikustel tundidel vahetult peale sündimist lebasid mu kaisus meie pisike tütar ning ainult mulle nähtav minu sisemine laps. Ma tervendasin sedasi iseennast. Taipan nüüd veelgi enam, et sünnitamine võib olla ime terapeutilises mõttes, kui vaid lasta sel juhtuda.
Ma julgustan kõiki tulevasi sünnitajaid sügavamalt vaatama iseendasse raseduse ajal, et püüda kinni neid pinnale tulevaid tundeid. Sünnitamine ehk uue elu sünd annab alati naisele võimaluse sündida uuesti. Seda võimalust tasub ära kasutada, sest see on tervendav ürgsel tasandil. Inimese sünd on alati ime. Kõige võimsama väega sündmus, mis võib meid valust laastada või anda meile tiivad. Teadlikkus annab meile võimaluse valida tiivad!
]]>Oma isiklikul arenguteel olen kokku puutunud mitmete silmi avavate elutõdedega, kuid ühed lihtsamad mõtted, mis on kõnetanud mitmeid inimesi, on pereterapeut Virginia Satiri põhiõigused. Tema meelest on igal inimesel (lapsed kaasa arvatud) 5 põhiõigust:
Usun, et kui tõeliselt rakendada neid õigusi mõnda aega aktiivselt oma elus, siis pole tükk aega ühtegi seminari ega vaimset õppetuba vaja. Mitte kõigil inimestel ei ole neid tõdesid nii lihtne praktiseerida või omaks võtta. Samas kui inimesed neid esimest korda loevad ja see neile kohale jõuab, siis nii mõnigi on tundnud teatavat vabanemist või kergendust. Paljuski arvatakse, et on olemas tundeid ja mõtteid, mis on väärad ja seeläbi arvatakse, et nad ise on väärad. See ei ole absoluutselt tõsi. Iga inimene on väärtuslik. Igal inimesel on õigus tunda, mõelda, näha, kuulda, öelda just neid asju, mis tema sees peidus on. Iga viimne kui üks neist mõtetest ja tunnetest on tõene, sest see eksisteerib sinu sees.
Millal sina olid enda vastu üdini aus, lubades endal tunda ja olla nii nagu sel hetkel olid? Millal sa julgesid seda reaalsust mõne teise inimesega jagada? Kas oled tundnud, et teine inimene võtab sind täiesti omaks ka siis kui kõik kaardid on ausalt ja alasti laual? Neil tõeliselt ehedatel hetkedel, mil oled julgenud silma vaadata iseenda tumedale poolele või näinud kellegi teise tõelist olemust ning seda aktsepteerinud täielikult ilma hinnanguteta, on sind puudutanud tingimusteta armastuse hingus. Tänapäeva sotsiaalmeedia maailmas on tekkinud nälg aususe, eheduse, moonutamata tõe järgi. Isegi kui meile ei meeldi see reaalsus, siis ometi vajame seda. Valedes elamine muudab meid endid samuti võltsiks. Valede maskist läbimurdmiseks tulebki hakata kasutama neid põhiõigusi.
Mind panid need õigused mõtleme nii paljude asjade üle. Olen juba korduvalt kirjutanud tunnete tähtsusest ja ilmselt kirjutan edaspidigi, sest see oluline osa meie inimeseks olemise kogemusest on miskipärast nii tihti karmi kriitika osaliseks saanud. Ise olen kogenud elus seda, kui olen olnud vastamisi mõne valulise sündmusega oma elus ja sõber, kes nö “kuulab mu muret”, tegelikult tõrjub mu valusaid tundeid. Tüüpilise vastusena kõlab, et mõtle positiivselt ja siis saab kõik korda. Kahjuks näitab elu, et kõike ei saa mõelda heaks. Kui on põhjust olla kurb, siis tuleb sellel kurbusel lasta olla ja kui see on ära läinud, siis saab jälle keskenduda positiivselt mõtlemisele või õigemini siis polegi vaja asju enam positiivseks mõelda, sest nad juba ongi seda. On äärmiselt kahju, et teise inimeste valu ei suudeta ega taheta alati vaadata. Ometi on see olemas. Lastes sel olla, laseme olla reaalsusel. Pealegi, kas pole vabastav, kui ei pea midagi vägisi kinni hoidma ja teesklema?!
Mulle meeldib väga ka neljas õigus, mis julgustab oma vajadusi sõnadesse panema ja küsima abi. Loomulikult ei tähenda see, et kui sa vajad teiselt inimeselt midagi, siis ta alati ütleb sulle jah. Kuid see ei tähenda, et sina peaksid küsimata jätma. Oluline on ennast väljendada, sest keegi meist ei näe teise inimese sisse. Me ei oska ära arvata teise inimese soove ja mõtteid. Neid tuleb väljendada sul endal. Ainult nii võid olla kindel, et omalt poolt oled panustaud parima ükskõik millisesse suhtesse. Väljenda end ja sa näed, et universum annab sulle kõik soovitu.
Nimetatud põhiõigused annavadki justkui loa olla ehedad, lubavad sul olla inimlik koos oma heaga ja vigadega. Mida tõelisem ja ehtsam sa oled, sest lihtsam on sul endal elada ja ka teistel on sinuga kergem koos olla. Luban, et su suhe iseendaga muutub paremaks, sügavamaks ja ausamaks, kui sa hakkad neid õigusi julgemalt kasutama. Pea meeles, et täpselt samad õigused on kõigil teistel inimestel ka. Suheldes teistega julge kuulata ja vastu võtta tema mõtteid, tundeid, vajadusi, palveid jne. Lihtsalt aktsepteeri neid. Need ei pea sulle meeldima ja need võivad tekitada sinus omakorda mingeid ebameeldivaid aistingud aga need on selle teise inimeses reaalsus ja neil pole sinuga mitte mingit pistmist. Lubades endal ja teistel neid õigusi kasutada, anname endile suurepärase võimaluse nautida suhtlemist kvalitatiivselt uuel tasandil. Täpselt samad õigused on ka igal lapsel sünnist saadik. Seega järgmine kord, kui su laps jonnib või tuleb lagedale sind ärritava mõttega, siis ei ole probleem selles, et tema julges ennast väljendada, vaid sinu reaktsioonis tema tunnetele või mõtetele.
Paratamatult lähevad kahe inimese mõtted ja soovid tihti vastuollu, mis tekitab konflikti. See on üks osa elust ja peabki nii olema, sest vastuoludest sünnivad uued reaalsused. Kui vajaduste konflikti oskuslikult lahendada, siis kasvatab see suhet teise inimesega vaid tugevamaks. Konflikti lahendamisest ja kuidas paremini omavahel suhelda kirjutan edaspidi eraldi postitustes. Esialgu oleks vaja hakata kasutama neid põhiõigusi ja seeläbi looma ausat suhet iseendaga. Mina olen otsustanud nende ilusate mõtete järgi elada. Proovi sinagi ja vaata, mis hakkab juhtuma;) Etteruttavalt võin ära öelda, et alguses ei pruugi see teistele meeldida ja mingitel hetkedel võid avastada, et sa ei meeldi iseendalegi, aga igatahes hakkab tingimusteta armastust enda vastu suuremaks kasvama.
Siia veel mõned laused Satir’ilt, mis aitavad sind sellel teekonnal:
Mul on õigus öelda „Ei!“ ilma end süüdi tundmata.
Ma ei pea end süüdi tundma, kui kellelegi ei meeldi, mida ma teen, ütlen, mõtlen või tunnen.
See on OK, kui ma tunnen viha ja väljendan seda vastutustundlikul moel.
Ma ei pea vabandama või põhjendama, kui ütlen „Ei!“
Mul on õigus teistelt abi paluda.
Mul on õigus ära öelda, kui teised mult midagi paluvad.
Mul on õigus mitte võtta lisakohustusi, ilma end süüdi tundmata.
Kui kellegi käitumine mind häirib, siis on mul õigus seda talle öelda.
Mul on õigus teha vigu ja ma olen oma vigade eest vastutav. Mul on õigus eksida.
Teistele ei pea alati meeldima see, mida ma teen, nad ei pea mind imetlema ega respekteerima.
Pean nõustuma Helena Väljastega, et paljud meist ei oska ennast armastada ja peavad seda õppima uuesti täiskasvanuks saades. Mulle tundub, et see on kohati üks keerulisemaid ülesandeid ja pole ühest retsepti, kuidas seda saavutada. Mida see üldse tähendab? Minu isiklik kogemus on juhatanud mind enesearmastuseni, kuid tagantjärgi vaadates, ei oska ma täpselt öelda, millised konkreetsed sammud mind selleni viisid. Alguse saab see aga sellest, kui ühel hetkel julged hakata tundma huvi iseenda sisemaailma vastu. Kõik asjad saavad liikuda paremuse poole sellest hetkest, kui aktsepteerid ennast sellisena nagu oled. Sa ei pea mitte midagi enda juures muutma ega parandama ega täiuslikumaks muutma. Sa oledki juba täiuslik sellest hetkest kui sa siia maailma sündisid. Usu mind, universum ei ole teinud mingit viga, sa oled täpselt selline nagu sa olema pead. Kõigi oma tugevuste ja nõrkustega. Kõik see kokku ongi täiuslik komplekt. Meis kõigis on aspekte, mis meile endile ei meeldi – iseloomujooni või harjumusi, mida üldse ei kannata. Kuid me ei saa salata maha ühtegi poolt enda juures ning peame õppima aktsepteerima ka neid negatiivsemaid osasid oma tervikust. Ainult läbi leppimise ja armastamise on võimalik saavutada hingerahu. Pane tähele, millal sa räägid halvustavalt iseendaga või kritiseerid end iga väiksemagi vea eest. Kas sa sõimad end vahel lolliks, idioodiks või saamatuks? Kas süüdistad end pidevalt teistes inimestes olevate tunnete pärast? Või oled äkki oma õlgadele võtnud vastutuse koorma kellegi teise elu eest? Kas hoolitsed teiste eest enda arvelt? Igapäevaselt end pidevalt maa tasa tehes, ei ole armastusel lihtsalt ruumi kasvada. Seega lase lahti kõigest sellest negatiivsusest enese aadressil ja lihtsalt lepi, et asjad ei ole alati nii nagu sa tahaksid. Kindlasti on päevi, mil sa ei meeldi iseendale või ei ole rahul oma käitumisega. Seda juhtub kõigiga. On täiesti lubatud ennast armastada ka neil hetkedel, kui kõik ei lähe hästi :) Tegelikult just neil hetkedel vajadki sa armastust kõige enam.
Kuidas siis alustada teekonda enda armastamiseks? Minu jaoks hakkasid asjad palju selgemaks saama sellel hetkel, kui sain täiesti teadlikust asjaolust, et armastus on tunne. Ma ei saa seda kuidagi välja mõelda, vaid pean seda oma südames tundma hakkama. Selleks, et aru saada, milline on enda armastamise tunne, soovitan teha järgmist lihtsat meditatsiooni. Istu vaikselt omaette ja pane silmad kinni. Siis kujuta ette oma vaimusilmas üks inimene, keda sa väga armastad. Võib-olla on see su laps või elukaaslane või keegi teine lähedane inimene. Seejärel tunneta seda suurt armastusetunnet tolle inimese vastu. Lihtsalt tunne seda ja lase sellel olla. Võimalik, et sinu sees läheb kõik soojaks ja kergeks ning vahel tuleb heldimusest isegi pisar silma. Kui sa oled juba piisavalt selle tunde sees olnud, siis kujuta ette oma vaimusilmas, et sa vaatad iseennast selle sama tundega. Lihtsalt saada kogu see armastusetunne nüüd enda poole. Ja siis võta seda vastu kogu täiega. See tunne, mis seejärel tekib, ongi enesearmastuse tunne. Sel hetkel saadad sa kogu oma teadliku tähelepanuga enda suunas armastuse energiat. Selleks, et saada kontakti enesearmastuse tundega, võid seda väikest harjutust teha nii tihti kui vajalik.
Nüüd, kus sa tead, milline on enesearmastuse tunne, on aeg hakata selle tunde valguses vaatama oma elu. Küsi endalt ja vasta ausalt, mida sa tahad oma elus kõige rohkem? Mis teeb sind õnnelikuks? Millised inimesed panevad su südame rõõmust põksuma? Millised tegevused toovad sära silmadesse? Küsi endalt tihti, et kas see, mis sinuga hetkel toimub ja millele suunad kogu oma tähelepanu ja aja on sulle ikka tõeliselt hea? Tee endale selgeks, mida su hing tõeliselt tahab ja mis muudab ta rõõmsaks. Kui oled selle välja selgitanud, siis asu elama vastavalt oma hingesoovidele ja sa näed, kuidas sinu armastuse karikas hakkab vaikselt iga päevaga aina enam täituma. Armastus on meie kõigi elu allikas. Kanna hoolt selle eest, et sinu armastuse allikas on täis. Mina olen täheldanud, et kui minu armastuse allikas kokku kuivab, siis ma hakkan sõltuma teiste inimeste allikatest. Mind toidavad sellisel juhul elukaaslase, lapse, pere või sõprade teod ja sõnad. Kui juhtumisi neil on rasked ajad või neil pole nii palju aega tegeleda minu armastuse allika täitmisega, siis olen mina õnnetu. Ometi ma tean, et ainult mina üksi saan vastutada selle eest, millised tundega ma siin elus elan. Armastust saan ka pakkuda ma endale ikka eelkõige ise, sest see toidab mind kõige rohkem.
Enese armastamine on igas hetkes tehtav otsus olla enese suhtes armastav ja õrn. Mida rohkem sa harjutad, seda loomulikumaks see olek muutub. Ego paneb on meid panna kannatama ning enesearmastuse kasvatamine aitab kannatusest vabaneda. Selleks tuleb teha rohkem neid asju, mis täidavad sind seestpoolt väljapoole mitte vastupidi. Vali täna teha rohkem teadlikke valikuid, mis on kasulikud sulle ja su kehale ning ära anna järgi ego mugavustundele. Tee täna vähemalt üks asi, mida sa juba ammu oled tõeliselt tahtnud teha. Tee oma hingele ja kehale üks armastav ja kosutav pai. Ava oma süda sellele maagilisele imedeajale, mis päkapikkude tulekuga on alanud. Mina lähen teen täna endale ise šokolaadi, ikka parimast toormatejarlist ja ilma suhkruta. Olen sellest juba ammu unistanud.
Meeldetuletuseks loe veel seda luuletust enese armastamise kohta.
Soovin sulle armastuserohket jõuluaega!
Mulle tundub, et oleks kasulik saada teadlikust oma sügavamatest vajadustest. Teraapiaõpingutes olen saanud teada, et inimesel on 6 sügavat inimlikku vajadust ning kõik soovid kuuluvad vähemalt ühte neist kategooriatest.
Armastus, kontakt ja ühendus. Me kõik vajame ja otsime armastust. See tundub ja ongi kõige loomulikum vajadus üldse. See hõlmab ka enesearmastust. Tõeline ühendus ja kontakt tekib alles siis, kui oled hakanud armastama ennast. See tähendab, et sa pead oma vajadustest lugu, suhtud endasse hellalt ja hoolitsevalt, mitte ei sea kõigi teiste vajadusi esikohale. Olen näinud liigagi tihti, kuidas inimesed ei hoolitse enda eest. Nad ei lähe arsti juurde, kui neil kuskilt valutab; nad ei luba endale piisavalt puhkust, kui nad haigestuvad; nad ei otsi abi, kui nende hing valutab ja elus enam miski rõõmu ei paku; nad koormavad oma keha suitsetamise, alkoholi ja liigse söömisega jne. Ennast armastades ei ole võimalik ignoreerida oma keha ja hinge sõnumeid. Kõik saab alguse sinust endast. Sinu armastus teiste vastu on tervem ja vabam, kui sul on terve suhe iseendaga ja sa oskad armastada olemata liiga klammerduv või ahistav selle juures.
Selle baasvajaduse juurde käib vajadus olla aktsepteeritud enda, pere, sõprade, töökaaslaste ja ühiskonna silmis. Tundmine, et sa oled piisavalt hea. Kui palju kordi oled sina elus mõelnud, et sa ei ole piisavalt hea millegi või kellegi jaoks? Minu kogemus näitab, et enamus on seda tunnet elu jooksul tundnud. Meil on ürgne vajadus olla piisav sellisena nagu me oleme. Usu, et sa oled alati piisav igal ajal igas kohas igas suhtes. Kõik muud mõtted on lihtsalt üks suur vale. Sa oled piisav! Inimestel on veel vajadus uskuda kõrgemasse jõudu, nimetagem seda Loojaks. See võib sinu jaoks sümboliseerida ükskõik mida. Kuid meil on vaja uskuda, et midagi on siin universumis suuremat ja võimsamat kui me ise. Minu jaoks annab see uskumuse, et imed on võimalikud!
Areng. Tunda end arenemas ja kasvamas on väga oluline. Mõtle, kui kurb oleks, kui sa ei õpiks elus mitte midagi juurde ja su areng lihtsalt peatuks ühel päeval. Sellega koos algaks seisak ja ühel hetkel taandareng. Loomupäraselt on inimesed uudishimulikud ja ahned uute teadmiste järele. Vaadake, kui uudishimulikud on lapsed maailma avastamisel. Vajadus õppida ja areneda viib meid edasi. Siia alla kuulub ka vajadus tunda rõõmu enda ja elu muutmisest. Muutused tähistavad arengut ja kuna elu on pidevas voogamises, siis ei ole võimalik inimestel jääda staatiliseks. On äärmisel vabastav teada, et kui sa tahad tuua oma ellu uusi mõtteid, tundeid, olukordi, inimesi, siis tuleb muuta oma mõtteid, käitumisi, suhtumist ja uskumusi. Minu elus on arenguvajadus väga tugevalt esindatud ja tean, et seetõttu jään ma elu lõpuni õppima ja taga ajama uusi teadmisi. Elukestev õppimine hoiab meid noorena ja meie mõistuse töökorras!
Eneseteostus, endast andmine. Meis kõigi on soov elus midagi korda saata. Eneseteostuse võib leida väga erinevates valdkondades. Naine võib leida eneseteostuse laste kasvatamisest ja emaks olemises. Eneseteostuse võib leida oma töös, eriti juhtudel kui tegemist on kutsumusega või oma hobides. Eneseteostusega tekib suur rahulolu oma saavutustest ja heaolu tunne oma sooritusest. Meis on vajadus anda midagi teistele lihtsalt andmise pärast, et teistele rõõmu valmistada. Teadagi, et südamest tulev andmisrõõm on suurem saamisrõõmust ning parim tänu särab vastu saaja silmis.
Kindlustunne. Turvatunne on üks olulisemaid ja esimesi vajadusi, mis peab olema normaalse elu funktsioneerimiseks täidetud. Eriti oluline on sisemine turvatunne, et sa oled hoitud, toetatud ja armastatud. Kindlustunnet elu väljakutsete ületamiseks pakuvad inimesed, kelle juurde minna ja tunda end kaitstuna. Selle sisemise turvatunde saame kaasa lapsepõlvest, sest vanemad tagavad lapse turvalisuse ja kaitse. Isegi suureks saades on sisemist turvatunnet raske saavutada ilma vanemate hingelise toetuseta. Kindlustunde alla kuulub ka usaldus elu vastu – usaldus, et elu ise hoiab meid ja universum ei saada meile üle võimete käivaid ülesandeid. Sisemise turvatundega on võimalik saavutada juba paljut. Tänapäeva maailmas on kahtlemata järjest olulisem majanduslik kindlustunne ja turvaline elukeskkond. Me vajame raha, et saada hakkama enda elus hoidmisega. Tööl käimine annab meile majandusliku kindlustunde. Kuna raha on seotud turvatundega ja elus püsimisega, siis pole imestada, et paljud teevad tööd ainult raha nimel. Kahjuks ei too ainult raha nimel töötamine sügavat rahuolu. Kindlustunde tagab meile ka teadmine, et me saame muuta seda, mis meiega toimub. Meil on kontroll selle üle, kas ja mil määral me muudame ennast, kohandume või aktsepteerime olukordi.
Edu, tähelepanu ja tunnustus. Inimestel on vajadus jätta endast jälg – olla “keegi”. Selle vajaduse rahuldamine võib olla päris keeruline, kui sul on ettekujutus, et sa see “keegi” peab olema eriti silmapaistev tegelane ühiskonnas. Palju lihtsam on mõelda, et sa oled selle jälje jätnud juba siis, kui suudad saada parimaks versiooniks iseendast ja läbi selle olla eeskujuks teistele. Tähelepanu ja tunnustust vajame igapäevaselt. Tunnustust tehtud töö eest, oma panuse andmise eest. Üks huvitav fenomen on võrdusmärgi tõmbamine tähelepanu ja armastuse vahele. Mida rohkem meid märgatakse suhtes, tuntakse huvi meie isiksuse vastu, kallistatakse ja hoitakse, seda suuremat armastusetunnet kogeme. Paljud meie tegevused on suunatud just tähelepanu saamiseks. Kõige paremini saavutame tähelepanu sellega, et me teeme end kuidagi eriliselt nähtavaks. Lapsed teevad seda kõige paremini, hakates kas kõige-tublimaks-lapseks-maailmas või siis mustaks-lambaks. Olla nähtav ja edukas on tänasel päeval saanud üha sügavamaks vajaduseks, sest nii kirevas maailmas ei ole alati kerge olla märgatud.
Väljakutse ja põnevus. See vajadus on seotud meie mängulise poolega. Inimene vajab rutiini ja vajab selle tasakaalustamiseks vaheldust. Uute asjade kogemine on oluline selleks, et saada elule uut vaatenurka, tunda end inspireerituna ja värskena. Seiklusjanu ja reisikirg on selle vajaduse üks tüüpilisemaid väljendusi. Siia alla kuuluvad igasugused ekstreemsed spordialad ja muu adrenaliini tootev tegevus. Suureks saades kaotame kontakti oma mängulisusega, mis on lastel üks peamised omadusi. Mängulisus aga toobki meie ellu vaheldust ja põnevust.
Loodan, et nende vajaduste teadvustamine aitab tuua sinu ellu rohkem selgust ja iseenda mõistmist. Millised vajadused on sinu elus intensiivsemalt esindatud? Kas su vajadused on tasakaalus või on mõni täitsa unarusse jäänud?
Alanud on sügis ja koos sügise tulekuga pöörame pilgu rohkem enda sisse. Soovin sulle mõnusat avastamist ja kuldset sügist!
]]>Kui ma hakkasin ennast armastama
Charlie Chaplin
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea – sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama.
Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad,
olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
Mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.
Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!