Mis on sõltuvus ja mis on normaalsus – elu suhkruga või suhkruta?

Eile kajastas Kanal2 saates “Radar” sellist olulist teemat nagu suhkrusõltuvus, kus mul oli samuti rõõm sõna sekka öelda oma kogemuse pinnalt. Kuid nagu meediaga see lugu on, siis vahel võib mõni asi jääda natuke segaseks, moonutatuks või pool olulist juttu jääb rääkimata. Seepärast tunnen, et jätkuks eilsele saatele pean rääkima omalt poolt veel saates kajastamata osa. Me vestlesime saatetegijatega rohkem kui tund aega suhkrust ja selles kahjulikkusest, samuti sellest, kuidas ja millega asendada tavalist lauasuhkrut, me isegi maitsesime üheskoos šokolaadi ja valmistasime kakaod :) Oli huvitav ja inspireeriv vestlus. Kahjuks ekraanile jõudis sellest vaid u 5 minuti jagu juttu. Loomulikult on see tavapärane meediakajastuse puhul, kuid eks minu hing tahab ikka edasi anda tervikpilti.

Alustan väikesest vigade parandusest. Kõik, kes mind lähemalt teavad, olid alguses päris segaduses, et kuskohas ma küll oma teist last peitnud olen ;) Tõepoolest seda tahaksin isegi teada, sest enda teada olen hetkel veel ühe lapse ema. Teiseks pean ütlema, et mind häirib kohutavalt inimeste suhkrusõltlasteks tembeldamine, mida eile tegi ajakirjandus suurelt ja rasvaselt oma pealkirjas. Minu “sõltuvus” enne suhkruvaba programmiga liitumist tähendas iga päev 86% šokolaaditahvlist u 4 tüki söömist ja umbes kord nädalas kohvikus koogitüki võtmist. Kas see on sõltuvus?! Ma võin julgelt öelda, et kui seda sõltuvuseks tembeldada, siis oleksid enamus inimesi sõltlased. Kindlasti on inimesi, kellel on probleeme sellega, et nad ei suuda lõpetada ühe köögitüki järel või söövad tahvlite viisi šokolaadi ja pakkide viisi komme. Mustematel päevadel pole selline tegevus ka vast maailma lõpp, kuigi igapäevaselt on see kahtlemata tervist kahjustav. Ma ei ole ennast kunagi sõltlaseks pidanud, küll aga saan öelda, et suhkur ikka vahel dikteeris minu elu, sest tihtipeale ma tahtsin öelda “ei” mõnele isuäratavale kohviku “Komeet” koogikesele, kuid ometi ei teinud seda.

Olles oma loomuselt pigem enda peal katsetaja, kui teiste teoreetiliste õpetuste pimesi järgija, siis tahtsin viia oma kogemuse suhkruteemal veelgi kaugemale. Tahtsin teada, mida tähendab oma keha suhkrust puhastamine ja milliseid muutusi see kaasa toob. Seda kõike sain sellel teekonnal kogeda ja sellest olen ka juba kirjutanud. Minu suurim võit kogu sellest eksperimendist oli teadlikuks saamine, mis on suhkur, kus see tegelikult pesitseb ja uued teadmisest toitumise kohta laiemalt. Siinkohal tahangi välja tuua selle, et see kõik oli üks suur eksperiment, mis muutis mu elu väga suuresti ning kõvasti paremuse poole. Pean rõhutama seda, et ma tunnen, et pole õige kasutada enda puhul lauset, et ma loobusin suhkrust või et ma elan suhkruvaba elu, sest see poleks tõde. Küll murdsin ma programmi läbimisel selle viimsegi sundsöömise ja mind ei isuta enam iga imeliselt ilus koogilett.

Kui sa hakkasid kahtlema selles, kas oled suhkrusõltlane, siis ma usun, et sügavas sisimas tead sa vastust sellele küsimusele. See, et sa tarbid suhkrut, ei tee sind veel sõltlaseks. Mulle tundub, et suurim probleem selle teema juures on teadmatus, kus suhkur end peidab ja tihtipeale me sööme suhkrut sisse enda teadmata. Me ei taha seda süüa, aga ma ei tea, et teeme seda. See on palju suurem probleem, kui see, et sa teadlikult võtad aegajalt kohvikus kooki või sööd mõne kommi. Võtmesõna on mõõdukus ikkagi ning muidugi ei peaks maiustused ja koogikesed olema igapäevane sõber meie toidulaual. Tervislik toitumine ja terve olemine ei tähenda vaid suhkrust loobumist. See kõik on vaid väike killuke õigesti toitumisest. Selleks, et olla terve ja end hästi tunda, tuleb pöörata tähelepanu kõigele, mida liiga suures koguses tarbime. Suhkruvaba elu eksperiment ongi mulle õpetanud seda, kuidas otsida ja leida seda tasakaalu oma toidulaual. Ma tahan teha teadlikke valikuid ja võimalusel süüa kõige kvaliteetsemat saadaolevat toitu. Arvatavasti tahavad sama paljud teist.

Olen kohanud sellist arvamust, et kas ma nüüd siis üldse enam suhkrut ei söö. Muidugi söön! Jah, ma ei lisa ise kunagi oma söögile suhkrut, kuid ometi elan ma tavalist elu ja söön aegajalt restoranides ja kohvikutes. Loomulikult leidub seal varjatud kujul suhkrut, kuid see pole mingi probleem. Ma söön igapäevaselt puuvilju ja naudin neid täiega. Ma ei kavatse loobuda sellest parimast ja külluslikumast naturaalsest suhkrust oma elus. Ja mis puudutab kookide küpsetamisesse, siis teen ma ka seda. Ainus erinevus on, et ma valin oma suhkrut hoolikalt, panen seda võimalikult vähe kookidesse ja eelistan alati magusa asemel esimese variandina kasutada puuvilju. Minu lemmik ja täiesti lisatud suhkruta magustoit on marjad vahukoorega või kookoskoorega. Kookides kasutan ma steviat, mis on väga turvaline valik igal ajal. Vahel kasutan riisisiirupit, mis on fruktoosivaba, aga ometi suhkur. Vahel kasutan mett. Riisisiirupit ja mett kasutan ma sellistel juhtudel, kus tõesti võtan ette küpsetamise mõneks sünnipäevaks või muuks tähtpäevaks. Kuid kogu selle juures ma jälgin ühte printsiipi, et ma ei sööks päevas üle 6 tl lisatud suhkrut. See on kogus, millest rohkem ei ole juba tervislik süüa.

Kõige olulisem on hakata tähelepanu pöörama sellele, mida me ikkagi endale sisse sööme. Töödeldud toidu puhul ei ole ainus probleem suhkur. Väga suur kurjajuur on ka kõik need taimsed õlid, mis tõstavad hüppeliselt meie omega 6 taset veres ja põhjustavad vahel isegi suuremaid terviseprobleeme. Need, kes ennast tõeliselt suhkrusõltuvuses tunnevad olevat, võiksid kindlasti alustada enda organismi puhastamisest. Julgustuseks saan öelda, et kogu see suhkrust loobumise teema tundub tuhat korda hirmutavam seni, kuni sa pole seda proovinud. See ei ole midagi ületamatut ega üleloomulikku. Esimene samm on saada teadlikuks ja lõpuks leida endale sobilik tasakaal. Igasugused toitumisnõustajate kavade järgi alustamine on tegelikult väga lihtne ja tõhus viis asjade kontrolli alla saamiseks. Kui tee on juba lahti tehtud, siis paraneb enesetunne ja meeleolu ning uuel teel kõndimine hakkab meeldima.

Hoidke oma tervist, sest teil on ainult üks elu ning elada seda ennast pidevalt halvasti tundes nii emotsionaalselt kui füüsiliselt ei ole minu meelest üldse variant. Elu on ilus, põnev ja magus :) ning tervis on lihtsalt kõige alus. Võtke ohjad enda kätte! Kui vaja siis taltsutage oma suhkrudeemon või jahutoodete deemon või piimatoodete deemon või kes iganes taltsutamist vajab. Kõik on võimalik, kui sa vaid selle eesmärgiks sead ja seda soovid!

Panen siia lingi eilsele Radari saatele, mis räägib suhkrusõltuvusest:

 

4 thoughts on “Mis on sõltuvus ja mis on normaalsus – elu suhkruga või suhkruta?

  1. Kai says:

    Aitäh! Mina olen kindlalt sõltlane, just suhkrust. Olen täna saanud neli nätakat sel teemal ja hakkan seda muutma. Kindlasti on see nelja lapse kõrvalt lihtne ja meeldiv väljakutse:))))) Igatahes tänan inspireerimast! Ja soovin jõudu ilusama maailma loomisel!

  2. Aitäh, Kai, toetavate sõnade eest :)) Nelja lapse kõrvalt suhkrudeemonit murda on vapper tegu. Soovin Sulle sellel teekonnal jõudu ja jaksu! Ehk abistab väike meeldetuletus, et iga suur muutus saab alguse esimesest sammust!

    • Tere, Risto!
      Mul on hea meel, et kirjutasid mulle. Ma mõtlesin sellele, et huvitav küll, mida Sina kogu sellest loost arvad. Mul oli kohe selline tunne, et vaevalt Sinagi end kunagi sõltlaseks oled pidanud. Tundub, et meil olid tõesti selles osas sarnased tunded. Lugesin Sinu postitust ja tundsin seal mitmeski kohas ära iseenda mõtteviisi :)
      Heaga, Anu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga