Roosamanna hetked

Elu on pidev väljakutsete ja sisemiste heitluste voog. See on katkematu areng sinna kuuluvate väiksemate või suuremate muutustega. Elu loomuses on panna meid pidevalt proovile, et saada tugevamaks ja kasvada paremaks versiooniks iseendast. Miskipärast on inimloomuses tahe teha hoopis vastupidist. Mulle tundub, et me otsime mingit roosamanna seisundit ja siis soovime saavutatud õndsust hoida status quo’na. See on lihtsalt nii inimlik, et püüame jõuda valu põhjustavatest hetkedest naudinguid pakkuvate hetkedeni. Iga päev teeme otsuseid sellest lähtuvalt, kuidas liikuda raskest ja väljakutsuvast olukorrast mõnusasse pehmesse ja turvalisse mugavustsooni. See on selline naljakas iseenesest toimiv ego mehhanism. Hinge tasandil ei taha me mitte midagi muud, kui areneda, kasvada ja õppida oma kogemustest. Egole meeldib mugavustsoon ja hingele meeldivad väljakutsed. Sedasi see sisemine heitlus ego ja hinge vahel igapäevaselt käib. Hing mässaks, püherdaks poris ja mängiks ennastunustavalt elumängu. Ego seevastu istuks vaikselt oma soojas koopas ja laiskleks. Õnneks või kahjuks ongi terve elu üks pidev tasakaalu leidmine hinge ja ego vahel. Hinge vajadustest lähtuvalt puistab elu meie teele õppetunde üksteise järel. Iga järgnev õppetund on raskem kui eelmine. Ego seevastu püüab kõike seda hullust kuidagi kontrolli all hoida, sest talle meeldib kui kõik on tema tahtmise järgi.

Kas oled tähele pannud, kuidas meil on vajadus kõike siin elus kontrollida? Meie sisemine radar raalib iga päev välja kui õnnelikud me elu olulistes valdkondades oleme. Kui seal on mingid probleemid, siis asume neid kiiresti lahendama, et saaks jälle rahulikult hinge tõmmata. Paratamatult allub meie kontrollile väga vähe ning selleks, et tunda rahulolu ja õnnetunnet, tuleb osata leppida ka kaoses ja segaduses elamisega. Ükskõik kui palju me ei püüaks, on väga harva absoluutselt kõik aspektid täpselt nii nagu sa endale ette kujutad. Kui tööl läheb suurepäraselt, siis on mingi jama suhtega või lastega või rahaga ja vastupidi. Elujõe voolav pulbitsev energia loksutab meie paati paratamatult siit või sealt. Sedasi me igapäevaselt oma loksuvas paadis toimetame ja katsume paati kuidagi vaiksesse tasakaalu saada. Tegelikult kogu see protsess ongi tore, sest oleks äärmiselt nukker kui kõik me päevad oleks ühesuguselt kenad ja rahulikud. Imelikul kombel tüdineb inimene kiiresti rutiinist, isegi kui see rutiin on meeldiv. Me vajame uusi lõppe ja algusi. Rõõmustame esimese lume tuleku üle ja oleme õnnelikud kui lõpuks see viimne lumi täiesti ära sulab. Vahel me ootame vihma, et saada kõrvetavale päikesele leevendust ja pimedatel öödel igatseme päikest nii nagu ei midagi muud. Kui kõik oleks kogu aeg ühesugune, siis ei oskaks me rõõmu tunda elu mitmekülgsusest. Igas asjas on kaks poolust ning nende pooluste kogemine aitab meil muutuda sisemiselt tasakaalukamaks. Kõige vapramad kalakesed ujuvad ikka vastuvoolu võideldes vahutavate ja võimsate koskedega kärestikel. Pidevalt tuleb edasi rühkida, sest muidu viib vool meid endaga kaasa sinna suunda, kuhu tema tahab. Iga kärestiku ületamine karastab, muutes meid sitkemaks, vastupidavamaks ja õnnelikumaks. Seega tasub rõõmustada vastuvoolu ujumise üle. Kuid vahel tasub usaldada end ka elujõe pärivoolu uskudes, et elu teab täpselt, kuhu sind on vaja kanda. Sellistel hetkedel teabki!

Kohati tundub võimatu, et üldse kunagi saabub rahunemine ning valitseb harmoonia. Kuid siiski siiski, neid hetki on!! Need on just need roosamanna hetked, kui sa taipad, et nüüd ongi saabunud rahu südamesse. Sa tunned suurt lähedust pere ja sõpradega, oled rahul oma tööga ja tervis on korras, elus on põnevust ja turvalisust ning kõik toimib. Isegi su toad on koristatud ja pesu triigitud ning sa tunned mingit seletamatut rahulolu. Need on momendid, kus hing ja ego on saavutanud ühise keele. Meie igapäevaelu üürikesed pausid, mis on nagu kirsiks tordil – ilusad ja nauditavad. Elus on ka veidi pikemaid rahunemisperioode, kus kõik suured valdkonnad toimivad laitmatult (pereelu, tööelu, isiklik aeg, sõbrad, tervis, raha), kuid võib juhtuda, et kodu on ikka koristamata ja pesu juba kuid triikimata. Mida rohkem suudad näiteks perega koos olemist nautida ka juhul, kui nõud on köögis pesemata või mõni tolmurull lendleb ringi, seda tihedamini saad end kosutada roosamanna tervendavas vahus. Selleks tuleb vaid lõdvendada kontrolli haaret ja aktsepteerida väikest kaost enda ümber. Kuid kõige olulisem on osata neid hunnituid jõudehetki ära tunda, sest ammutame sealt uut jõudu ja energiat jätkamaks oma arengutsüklit kiiresti voolavas elujões. Kuna kõik me sees ja ümber on pidevas liikumises, siis on suureks abiks oskus nautida nii vastuvoolu kui pärivoolu ujumist ja täiel rinnal ahmida endasse vaikuseperioodide õndsust ilma neisse klammerdumata. Kui hästi valdad sina seda kunsti?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga