Jaanalinnu efekt

Mõni aeg tagasi oli mul võimalus käia õhtusöögil pilkases pimeduses. Võõraste inimeste keskel väikses pimedas ruumis süües taipasin midagi toredat. Rääkisin oma kaaslasega igasugustest asjadest ja mul oli selline tunne nagu me oleksime kahekesi privaatselt einestamas, sest me ei näinud mitte kedagi ja keegi teine ei näinud meid. Küll aga kuulsime, mis ümberringi toimus aga kõikjal valitses meid embav ja kaitsev pimedus. Vahepeal pidin endale meenutama, et me ei saa siin kõvasti päris kõigest rääkida, sest ümberringi on sama laua taga veel oma kümmekond inimesi. Ja siis mulle koitis, mida tähendab “jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine”. Muidugi ma olin seda ütlust kuulnud, kasutanud ja saanud sellest aru, kuid mitte kunagi varem ei olnud ma kogenud, kui õige see on. Pead liiva alla peites saabub pimedus, mis veidralt vabastaval kombel muudab asjad olematuks.

Mina tajusin eredalt, et kui üks su tajudest (sel juhul nägemismeel) on kadunud, siis sa lihtsalt ei näe ega teadvusta endale, mis reaalsuses toimub sinu ees ja su ümber. Minu jaoks oli mitmeid hetki, kus ma lihtsalt unustasin teised inimesed ära, sest ma ei näinud neid. Siit tuli selge teadmine, et see mida sa oma meeltega ei taju, seda ei eksisteeri sinu jaoks. Kuid ometi oli reaalsus teine, kui minu tunne sel hetkel. Olen sarnast tunnet kogenud seoses kuulmismeelega. Nimelt elades välismaal, kus mitte keegi ei mõista eesti keelt, tabasin end päris tihti oma kaaslasega rääkimast asjadest, mida tuleks rääkida kahekesi omaette. Kuid teades, et keegi meid ei mõista, tekkis selline tunne, et teisi inimesi ju ei ole selles mõttes olemas. Tegelikult oli täiesti võimalik, et seltskonnas võis viibida mõni eesti keelt mõistev isik. Kui jaanalinnud peidaksid pead liiva alla, siis nad ei näeks ega kuuleks midagi. Müstilisel kombel tekib pimeduses olles tunne, et nii oled isegi teiste jaoks nähtamatu :) See on ju lausa suurepärane viis elada uskumuses, et kui minu maailmas mingit probleemi ei eksisteeri, siis ei eksisteerigi seda üldse.

Psühholoogilises mõttes on see lihtlabane eitamine. Ebameeldiva probleemi või olukorraga kokku puutudes on lihtne see oma peas mõelda olematuks, väheoluliseks või vähetõenäoliseks, et see meid puudutab. Mõtetes sellisele peitusemängule voli andes leiabki aset jaanalinnu efekt. Ebameeldivus lakkab meie jaoks olemast sellel hetkel. Jama on selles, et see problemaatiline olukord ei ole tegelikult kadunud või lahendatud, see on vaid peidus sügaval liiva all. Üks tavapärane probleemide eest põgenemise viis on mitte vastutuse võtmine oma tegude eest ja ajades kõik vaid saatuse kaela. Palju tülikam on ju tegutseda, ohjad enda kätte võtta ja midagi reaalselt paremaks muuta häiriva olukorra suhtes. Mõnikord jälle on jube lahe end natukeseks maailma väljakutsete eest ära peita ja hetkeks uskuda, et kui mina ei näe teisi, siis tõenäoliselt ei näe teised mind ka. Tabades end liiga tihti jaanalinnu kombel peitu pugemas, tasub meelde tuletada mõtet, et muutused saavad alguse reaalsusele silma vaatamisest ja selle tunnistamisest. Ja kui see, mida sa avatud silmade ja südamega näed, on liiga suur amps üksi hammustamiseks, siis küsi abi. Küsi ja sulle antakse:)

Muide, tegelikkuses jaanalinnud ei peida pead liiva alla :) See on kõigest üks tore väljend probleemide eitamise kohta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga