Alistumine haigusele

Ma olen haigeks jäänud. Ärkasin hommikul palaviku ja terve keha haarava valutundega. Esimestel minutitel võttis aega, et aru saada, miks ma end nii halvasti tunnen. Ja siis koitis, et mu keha on haigeks jäänud ja tahab mulle karjuvalt midagi öelda. Kuna ma ei suuda eriti isegi püsti seista, sest jalad ei kanna ja parim asend on horisontaalis, siis ilmselgelt ei saa ma seekord palju ka vastu sõdida. Minu esimesed mõtted olid, et jälle haigus ja jälle ma ei saa teha teatud asju. Eriti kurvaks tegi mind tõsiasi, et üks mulle äärmiselt oluline sündmus, mida olen kaua igatsenud, peab edasi lükkuma haiguse tõttu. See pani pettuma. Esimesed hommiktunnid ma põhimõtteliselt sõdisin vastu oma seisundile ja proovisin haigust enda peas olematuks rääkida. Kuid siis jõudis reaalsus ikka kohale ja mul oli valida, kas võidelda või alistuda. Ma otsustasin alistuda haigusele ja sellele olukorrale.

Alistumine ei tähenda, et olukord sulle meeldib või et sa annad alla. Alistumine on pigem aktsepteerimine olukorraga ja lubada endale kulgemist. Lubada endal olla haige. Üle väga pika aja oli mul väikelapse kõrvalt see võimalus lihtsalt voodis oimetult vedeleda. Ma tunnetasin oma keha kuumust ja valu ja lasin endal lihtsalt kukkuda sellesse. Ühel hetkel olid mõtted läinud ja ma olin saavutanud kulgemise. Ma ei pidanud mitte midagi tegema ega mõtlema, vaid olema. Imelikul kombel olin avastanud, et haigus võib viia meditatiivsesse seisundisse. Seejärel hakkasin nägema muid aspekte, mida haige olemine hetkel mu ellu tõi ja seda, millest haigus räägib. Haiguse puhul on kõige esmane ja parim ravim puhkus. Kui sa ei ole taibanud pikka aega oma kehale ja meelele puhkust anda, siis tuleb haigus seda sulle teravalt meelde tuletama. Mulle tundub, et ma olin juba sügisest saadik põlenud seesmiselt ereda leegiga. See toitis mind ja lubas olla loominguline. Teisalt see kurnas mind, sest miski ei olnud seda leeki tasakaalustamas. Nüüd põleb mu keha füüsiliselt kuumuses ja ainus abimees on puhkus.

Kuna mu mõistus ei lubanud väga asjalik olla, siis minu kaasa soovitas mul vaadata filmi. See on midagi, mida ma pole üle tõeliselt pika aja saanud teha ja mida ma olen alati nautinud. Ja nii ma siis tegin seda. Ma lubasin endal teha asju, mis sisemiselt tõeliselt rõõmustavad mind. Ma olesklesin, tõsi küll valudes, aga siiski. Ma vaatasin filmi. Ma magasin pool une ja ärkveloleku staadiumis. Ma lugesin. Ma suhtlesin oma kaasaga. Ma lubasin endal olla nõrk ja lasta enda eest hoolitseda. Seda kõike tõi haigus mu päeva. Ma polnud taibanud aega maha võtta, et seda vabatahtlikult endale lubada. Nüüd pole valikut. Otsustasin alistuda valule, et mitte tunda valu. See kõlab küll ebaloogiliselt, aga sügavamale valu sisse minek hoopis leevendab seda. Leevendus tuleb vastuhaku lõpetamisest.

Mu keha on hetkel disharmoonias. Selles valitseb kaos. Kuid ma tean, et kaos on tegelikult väga hea. Ainult kaosest saab sündida uus elu, uus kord ja selgus. Huvitaval kombel püüdleme me kõik tasakaalu ja harmoonia poole, unustamata seejuures, et uus harmoonia saab sündida vaid kaosest. Miski ei ole muutumatu ega staatiline. Tasakaal ei ole tegelikult ühegi elusorganismi eesmärk ega staatus. Muutused ja kasv hoiavadki elusorganismi pikaaegselt elus. Kas pole paradoksaalne? Minule annavad need mõtted jõudu, sest vahel tuleb loobuda katsest säilitada tasakaal, avada end muutustele ja seejärel avastada uus hetkeline tasakaal. Haige olemine on füüsilise keha kaos ja seepärast on lootusetu tegevus proovida taastada vana olukorda. Aitab vaid alistumine ja lubamine kogeda kaost. Sest pärast vihma tuleb ikka päike ja nii tuleb pärast haigust uus kirkam olemine. Kogen, kuidas enesetunnet parandab lahti laskmine nendest mõtetest, mida haigus ei lase teha ja keskendumine sellele, mida head haigus kaasa toob. Keha nõrkuse ja valu tunnetamine aitab jälle hinnata seda, mis meil tegelikult olemas on. Kõikidele kaashaigetele sealpool, soovitan proovida alistumist, isegi kui olemine on tõeliselt sant.

2 thoughts on “Alistumine haigusele

  1. Emme says:

    Järgmine kord alistun kaosele ja olen tõeliselt haige s.t. ei korista (on juhtunud sedagi),liigun vähem ringi,tööle ei lähe ja lasen ennast kanda teiste hoolitsuse lainel.Kõlab hästi ja üldse mitte hirmutavalt.
    Kallid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga