Montessori vaikusemäng

Mulle meeldib väga see, kuidas Maria Montessori oskas näha ja tähtsustada vaikuses olemise oskuse õpetamist lastele. See on tõepoolest oluline oskus, sest ilma vaikuseta meie vaim ja meeled ei saaks puhata. Vaikuses on nii palju ilu ja nii palju võimalusi, kui vaid seda oskaksid inimesed rohkem hinnata. Täna kirjutangi veidi täpsemalt vaikusemängust Montessori filosoofias.

Vaikusemäng on üks meelte treenimise harjutustest Montessori filosoofias. Vaikus, millest Maria Montessori kõneleb, on midagi enamat kui hääle mitte tegemine. See on täielik liikumatus igas mõttes, justkui hetkeline elu seisak. Selleks, et olla tõeliselt vaikne, nii et sa ei liiguta ennast üldse, ei tee häält ja isegi hingad vaevukuuldavalt, on vajalik kasutada oma tahtejõudu. Vaikuse saavutamine nõuab enesekontrolli ja sügavat keskendumist. Tõelisel vaikusehetkel eraldad sa oma hinge kogu välisest mürast ja igapäevaelu häältest. Sellisel hetkel pöördub pilk paratamatult sissepoole, et märgata seda, mis toimub sinu enda kehas, meeles ja hinges. See sisemine vaikuse tekitamise oskus ja selle oskuse treenimine on suur väärtus. Ja see on väärtus, mida lastele Montessori koolides õpetatakse.

Ükski väline käsk ei suudaks panna gruppi koolieelikuid, kelle sisemine tung on liikuda, sellist sügavat vaikust esile manama. Selleks on vaja sisemist soovi ja tahet see ellu viia. See on võimalik lastel, kes on harjunud tegutsema oma sisemisest rahulolust lähtuvalt. Kuid lastele on vaja õpetada vaikust ja vaikuses olemist. Selleks tehakse erinevaid harjutusi. Vaikuses olek ei õnnestu koheselt, vaid laps õpib järk-järgult vaikuses olema. Mida atraktiivsem ja väljakutsuvam see talle tundub, seda agaramalt on ta valmis oma sisemist tahet selle nimel tööle panema.

Mis on vaikusemäng?

Enne mängu alustamist selgitatakse lapsele, mis on vaikus ja antakse talle võimalus seda harjutada. Selleks palutakse istuda vaikselt ja kuulata helisid enda ümber. Helideks on tavaliselt teise inimese hingamine, kella tiksumine, veekraani tilkumine, tänavamüra vms. Koolis on lapsi muidugi palju ja vaikuse mängu mängitakse nii, et õpetaja liigub klassi teise otsa laste selja taha. Lastel on palutud vaikselt istuda, kas avatud või suletud silmadega. Seejärel kutsub õpetaja vaikselt mõnda lastest nimepidi. See laps peab siis vaikselt püsti tõusma ja liikuma õpetaja juurde. Ja nii mängitakse, kuni kõik lapsed on nimepidi hüütud. Tavaliselt mängitakse seda hommikuringi ajal. Koolis mängitakse veel ka vaikusetahvli mängu. Tahvli ühel poolel on kirjas sõna “vaikus” ja teisel poolel on pilt mõnest rahulikust ja vaiksest kohast. Kui keegi lastest keerab ette “vaikuse” poole, siis kõik lapsed, kes seda silti märkavad, jäävad vaikseks. Kuni lõpuks on vaikne terve klass.

Sarnaselt on võimalik mõlemat mängu mängida ka kodus. Isegi ühe lapsega. Selleks kutsu laps enda kõrvale istuma ja palu tal hästi vaikselt olla – liikumata ja häält tegemata. Palu tal kuulata ümbritsevaid hääli ja siis uuri tema käest, milliseid helisid ta kuuleb. Juhi ta tähelepanu ka sellele, kui vaikselt ta ise suudab hingata ja istuda. Seejärel palu tal vaikselt minna ruumi teise otsa ja tagasi tulla alles siis, kui kuuleb, et sosistad tema nime. Pärast arutle temaga erinevate helide üle, nt lehtede sahin või tuule puhumine, majapidamises olevad erinevad hääled, tema hingamine jne. Ka vaikuse tahvlit võib koduses keskkonnas kasutada, eriti siis, kui peres on mitu last. Sedasi on võimalik anda märku, et mingi konkreetne koht on vaikselt olemiseks või kui mõni pereliige vajab hetkel vaikuses olemist.

Vaikusemäng aitab lapsel õppida keskendumist, kuulamisoskust, arendada koordinatsiooni ja oma isiklike sisemiste vajaduste märkamist. Vaikusemängu eelduseks on kõik praktilise elu tegevused, mis arendavad keskendumisvõimet ja motoorikat. Kõige parem vanusegrupp vaikusemänguga alustamiseks on 3-6 aastased, aga olenevalt lapsest võib proovida ka 2,5- aastasega. Alguses ei maksa imestada, kui väike laps suudab vaid u 30 sekundit vaikne olla. Aja ja harjutamisega see periood muutub pikemaks. Koduses keskkonnas saab ka teisi tegevusi siduda vaikuse harjutamisega.

Siin on mõned näited:

  • Mängi kivikuju. Lase lapsel/lastel ringi joosta ja kuuldes sõna “stopp” või “kivikuju”, peavad kõik seisma jääma ühte kindlasse poosi. Alternatiiv on pakkuda lapsele võimalust muusika järgi liikuda ja kui muusika seisma jääb, siis palu lapsel samuti hoida pausi, kuni muusika ei mängi.
  • Tee häälte jalutuskäik. Tavapärase jalutuskäigu ajal palu lapsel tähele panna kõiki hääli, mida ta kuuleb ja kust suunast need hääled võiksid tulla. Arutlege nende häälte üle.
  • Õhtul enne magama jäämist palu lapsel korraks vaikne olla ja kuulata helisid enda ümber – kas õuest on kuulda linnuhääli, möödasõitvat bussi või mõnda muud heli. Isegi, kui hetkel on õues vaikus, on laps nõus aktiivselt vaikuses olema – tal on põnev teada saada, kas need hääled on ikka olemas.

Lisaks klassikalisele vaikusemängule on palju erinevaid viise vaikuse ja liikumatuse harjutamiseks. Lihtsalt ole loominguline ja katseta, mis sobib sinu lapsele. Mida väiksem laps, seda mängulisemalt võiks alustada. Suurema lapsega võib kohe proovida ka nimekutsumise mängu, mida on tegelikult väga põnev mängida koos terve perega. Vaikuses olemise oskus ja seeläbi keskendumisvõime, enesedistsipliini ja tahtejõu harjutamine, on kasulik kõigile inimestele.

Tõeline vaikus on meele puhkus; 
see on hingele sama, 
mis on uni kehale, toit ja kosutus.
~ William Penn

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.