Üks aastaring hakkab jälle vaikselt täis tiksuma ning nagu imeväel kisub jällegi see võimas lõpuenergia tegema suurpuhastust. Igas lõpus sisaldub ju mingisugune vana hävitamise või minna laskmise moment. Eelmist aastat lõpetasin ma meeletu suurpuhastusega oma kodus ja võtsin sihikule kõik asjad. Sellel aastal olen sihikule võtnud iseenda. Aastavahetusega kohe tekib meeletu vajadus koristada, korrastada ja uuele ruumi luua. Sellel aastal on palju juhtunud ja mitmeid suuri muutusi toimunud. Mina selle juures vapralt ja toimekalt aina edasi liikunud ja tegutsenud. Olen seda suutnud teha vaid tahtejõu abil. Kui vähene tahtejõud ja tegutsemine on tihtipeale inimestele probleemiks, siis mingil müstilistel asjaoludel on seda tahtejõudu ja meelekindlust minus alati olnud tohutul hulgal. Tänu sellele olen paljusid oma unistusi täide viinud ning ausalt öeldes ei olegi mul midagi ette heita tahtejõule, sest kuidas saaks see olla halb, kui see aitab asjadel ja elul manifesteeruda. Ometi on liigsel tahtejõul oma varjupool.
Nimelt siis kui tahtejõudu on rohkem kui elujõudu. Ma lugesin seda lauset kuskil internetis täiesti juhuslikult ja see kõnetas mind. Mul läks mõnda aega, et selle sõnum enda jaoks lahti hammustada. Lühidalt öeldes sain aru, et kui tahtejõudu on küllaga võtta, siis on võimalik end täiesti ära kurnata väga kiiresti, kuna igasuguste eesmärkide ja unistuse täitmiseks asutakse ju kohe tegutsema. Sedasi on väga lihtne end ära killustada, kui ei oska adekvaatselt hinnata palju on füüsilist ja vaimset jõudu tegutsemiseks. Lõpptulemusena jõudsin ühe viimase teraapia käigus sügavale taipamisele, kui oluline roll on puhkusel. Muidugi, ma olin seda varem teadnud mõistuse tasandil, kuid ometi kogesin seda sügavamal tasandil alles nüüd. Teadmisest oli saanud taipamine. Puhkus ja tegutsemine käivad käiskäes. Tihtipeale me unustame puhkuse vajalikkuse ja peame seda tähtsusetuks, kuid varem või hiljem hakkab keha ja vaim selle järgi kisendama.
Aastale tagasi vaadates näen, et ma pole terve selle aasta jooksul piisavalt korralikult puhanud. Lumepall hakkas veerema kevadel ja on veerenud meeletu hooga kuni siiani. Loomulikult ei olegi võimalik lapsevanemana enam puhata sedasi nagu kunagi sai tehtud, kuid ometi on võimalik lubada endale puhkust ja olemist. Tänu ühele armsale sõbrale taipasin ka seda, et vahel inimene teeb tööd ja loob midagi suure energia ja kirega ning sellele peab järgnema puhkus proportsionaalselt tehtud tööle. Näiteks, kui keegi kirjutab raamatut kolm aastat, siis võib täitsa vabalt juhtuda, et puhkust on vaja 5 aasta, mitte lihtsalt kaks nädalat. Kõik sõltub sellest, millest puhkust vaja on. Mulle meeldib samuti töötada intensiivselt, tõhusalt ja suure kirega. Selleks, et ma end ära ei kurnaks, tuleks mul endale lubada pärast igat intensiivset tööperioodi ka üks mehine puhkus.
Sellise sügava taipamisega ma aastavahetusele vastu astuma hakkasingi. Ma olin otsustanud, et tööle, tegutsemisele ja liigsele tahtejõule tõmban käsipiduri peale ja hakkan endale lubama puhkust. Tasapisi ma siis tõmbasin poolikutele töödele otsa peale ja uusi projekte enam ei alustanud. Samal ajal oma tahtejõudu pidevalt rahustades ja suunates teda hoopis puhkuselainele. Ma sain aru, et nüüd tuleb jälle pöörduda lihtsa olemise ja elu juurde. Mulle tundus, et jõulud on lausa ideaalne aeg selle jaoks. Otsustasin, et seekord lasen oma lähedastel hoolitseda oma kurnatud keha ning hinge eest. Võtsin vastu pakutud küllakutsed ja ise kodus ei vaaritanud ega rabelenud nagu meeletu.
Ma ei saa küll öelda, et minu puhkus ja meelerahu saabusid jõuludeks, kuid ma saan öelda, et peale pühi hakkas lõpuks ometi see kosutav lihtne olemine minuni jõudma. Eelnevalt oli mu füüsiline keha päris korralikult haige olnud ja vajas puhastust. Pühade ajaks jõudis vist kulminatsiooni ka emotsionaalne puhastumine. Ma lasin minna enda seest kõigel vanal, mis oli mind tagasi hoidnud ja haiget teinud. Kui pisarad ja valu tahtsid tulla, siis lubasin neil tulla ja minna. Mul on selline tunne nagu keegi oleks mu sisemaailmas ühe põhjaliku koristustöö ette võtnud ja visanud kapist välja kogu vana blokeerunud energia. Lõpuks ometi olin ma lubanud kurnatusel olla selles täies hiilguses, sest ausõna sel aastal on mehiselt palju rabeletud ja ära tehtud ning nüüd on vaja samasuguse kire ja sügavusega puhata.
Minu jaoks kõige parim ja ilusam puhkus hetkel peitub üllatuslikult kolmes sõnas: söö, maga ja armasta. Pärast jõule võtsime perega aja maha ja põgenesime linnakärast eemale mõneks päevaks. Sellest ajast peale olen lubanud endale puhkust ja teinud seda läbi baasiliste vajaduste rahuldamise. Ma toitsin oma keha, kui ta vajas kosutust. Ma magasin nii palju kui lapse kõrvalt võimalik oli ehk siis loobusin pigem kõigest muust ja läksin varem magama. Lapse uinaku ajal lubasin oma kehal lihtsalt diivanil pikutada. Ma ei toimetanud, ei planeerinud, ei jooksnud ringi ega koristanud. Ma tegin vaid seda, mis vajas hädapärast tegemist. Seda kõike soodustas maal olemine vaikuses ja rahus. Ja ma olen lihtsalt armastanud ennast kogu selles ilus ja valus. Ma ei sunni end takka, ei teeskle, ei heida ette ega tee end maha. Kui ma olen väsinud, siis annangi endale seda hästi teenitud laisklemist ja olesklemist. Ma saadan armastust oma perele samamoodi läbi lihtsa koosolemise ja eksisteerimise.
Minu jaoks puhkus hetkel tähendabki seda kõige lihtsamat maist olemist. Samuti on mul vaja pigem tegevusetult olla, et saaksin lasta kõikidel aasta jooksul kogutud teadmistel, muljetel, mõtetel ja tunnetel selgineda. Minu jaoks on äärmiselt vajalik see asjade settimise aeg enne kui ma olen vaimselt taas valmis vastu võtma uusi kogemusi ja muljeid. Puhkus kosutab mu hinge. Ja ma kavatsen sellega jätkata ka uuel aastal. Mu hingekapp on koristatud ja mul ei ole kavas seda uute tegevuste, harjumuste, kavatsuste ja sündmustega täita veel nii pea. Nüüd on tulnud aeg, et puhata pikalt ja korralikult, täie kerguse ja mõnuga. Elujõud peab saama täies võimsuses taastatud enne kui tahtejõud taas möllama lastakse! Minu soov uueks aastaks on palju planeerimata aega, mis oleks täidetud rõõmu ja kergusega. Vähem tõmblemist ja rohkem olemist.
Lõpetuseks jagan Fred Jüssi mõtet, mis resoneerub minuga hetkel täielikult:
“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”
Rahulikku ja meeldivat aastavahetust kõigile ning lubage endale uuel aastal rohkem puhkust!