Lapsevanemaks kasvamise teekond

Kui ma alustasin teraapiaõpinguid oli kogu minu fookus täiskasvanute inimeste peal ja sellel, kuidas ja mis on kujundanud meid selliseks inimeseks nagu oleme. Aina enam nägin seda, et paljud hoiakud ja uskumused iseenda kohta on kujundatud väga noores ja õrnas eas. Ikka ja alati jõudsime tagasi suheteni oma vanematega, kasvatajatega ja õpetajatega. Ühesõnaga kõikide nende inimesteni, kellelt oleme õppinud elu kohta ja kes on olnud meie hoidjad, hooldajad ja kaitsjad. Mulle on suurt lohutust pakkunud teadmine, et täiskasvanuna on võimalik paljusid negatiivseid kogemusi enda jaoks ümber teha. Samas aina enam hakkas mind emana kui ka professionaalsest huvist kummitama mõte, et kuidas luua lapsele juba algusest peale parim võimalik kasvukeskkond. Kuidas kasvatada lastest sellised täiskasvanud, kes on eluterved igas mõttes ja kes tegelikult ei vajagi tulevikus nii ulatuslikult teraapiat?

Emaks saades tajusin selgelt, kui suur on minu vastutus uue elusolendi ees just psühholoogilises mõttes, et teda mitte kahjustada ning olla talle parimaks eeskujuks ja toetajaks siin elus. Oma lapse pealt õpin seda, kuidas üldse areneb inimene ning millist hoolt ja tuge ta vajab. Läbi selle olen hakanud ka ennast põhjalikumalt tundma ja näen selgemini oma isiklikku arengulugu, mis on mind kujundanud selliseks nagu olen täna. Milline võiks siis olla üks lapsevanem, kes suudab oma lapsele pakkuda lisaks armastusele ja hoolele ka psühholoogiliselt turvalist ja toetavat keskkonda? Sellele ei ole kindlasti ühelauselist vastust, kuid asja tuum on selles, et hea kasvatuse märgiks ei ole mitte laste käitumine vaid tõeliselt hea kasvatuse tunnuseks on vanema enda käitumine. Teisisõnu selleks, et lapsest saaks kasvada harmooniline küpse täiskasvanu, tuleb vanemal ise olla selline inimene. Lapsed ei õpi maailma ja elu kohta meie sõnade järgi, vaid nad jäljendavad seda, mida näevad, kogevad ja tunnevad.

Lapsed on meie kõige suuremad õpetajad, sest nad sunnivad meid endaga tööd tegema, muutma oma uskumusi ja harjumisi ning õppima juhtima oma tundeid paremini. Seega on lapsevanemaks kasvamine hoopis iseenda kasvatamine igas mõttes. Igasugune käitumine, nii laste kui täiskasvanute oma, on vaid sisemise psühholoogilise seisundi peegeldus. Käitumise ehk välise korrigeerimine ei anna kunagi sügavat ja püsivat tulemust. Ainus, mis annab tulemuse, on muuta sisemist seisundit endas ja aidata teha seda ka lapses. Mina isiklikult olen käinud päris pika tee lapsevanemaks kasvamisel ja olen jätkuvalt õppeprotsessis. Ma näen, et tegelikult on aidanud emaks olemine kasvada mul paremaks versiooniks iseendast, et ühtlasi olla parem eeskuju oma lapsele.

Jagan ka teiega oma suurimaid taipamisi ja väljakutseid. Mulle tundub, et harmooniliseks lapsevanemaks sirgumise teel tuleks läbida vähemalt järgmine (ei ole mingis tähtsuse või ajalises järjekorras):

Ületa oma hirm tugevate emotsioonide ees. Eriti oluline on õppida mitte kartma nuttu, sest lapsed nutavad päris palju ja see ei ole alati kerge taluda. Samas nutt ja naer on esialgu nende ainsad vahendid, kuidas märku anda oma vajadustest. Seega nad nutavad. See on fakt ja see on kõige loomulikum asi maailmas. Kui aga karta seda nuttu ja lasta end sellest negatiivselt mõjutada ehk siis hakata seda beebil ja väikelastel hoopis alla suruma ja vaigistama, siis teeme sellega neile karuteene. Me õpetame neile oma vajaduste eest mitte seisma juba maast madalast ja samas õpetame neile, et kurb olla või rahulolematu olla on halb. Samas, kui inimene oskab ja võib oma kurbust väljendada, siis ta ka vabaneb sellest kiiresti.

Kui sa kardad oma beebi nuttu, siis tuleb sul vaadata endasse. Kuidas on lood sul kurbusega või oma vajaduste väljendamisega? Kas sinu nuttu on beebina alla surutud? Mida sa tegelikult kardad? Pealegi kui sa kardad lapse nuttu, siis suure tõenäosusega ei pruugi sa taluda ka täiskasvanute nuttu, mis tähendab seda, et sa ei suuda olla suurem asi toetaja kellelegi tema leinas või muul raskel eluhetkel tema elus. Kõige hullem, mis teha saab, on öelda lapsele, et “ära nuta” ja “pole hullu midagi”, sest sedasi sunnitakse kurbust alla neelama. Pidevalt alla surutud kurbus võib muutuda depressiooniks ja kutsub hilisemas eas esile palju probleeme. Kui lapsel on valus või raske ja tal on vaja nutta, siis lase tal seda teha. Las ta elab oma tunde välja ja ole lihtsalt tema juures kui mõistev toetaja.

Väikelapse eas muutub nutt ka jonnihooks. Sellisel juhul väljendab see tihtipeale viha, pettumust, frustratsiooni, mida ühe väikse inimese sees on päris palju, kuna ta tahe on suur aga oskusi veel vähe. Jällegi üks äärmiselt oluline emotsioon – viha. Ka selle tunde taltsutamine tuleb sul endal ära õppida ning seda mitte karta. Vastasel juhul ei saa sa aidata oma last jonnihoogudes. Fakt on see, et lapsed tunnevad viha ja frustratsiooni. See on loomulik ja neile tuleb õpetada, kuidas sellega hakkama saada ja seda juhtida. Last tuleb juhendada, et vihahoos ei tohi kedagi solvata. Kui lubada lapsel vihal loomulikult väljenduda, siis täiskasvanuna ületavad nad oma viha ja vabanevad sellest kergesti. Sa saad seda õpetada lapsele ainult siis, kui oskad ise seda tunnet juhtida ja valitseda. Möönan, et see on üks keerulisem tunne, millega hakkama saada, sest ta on ka üks võimsamaid. Olen ise jätkuvalt viha produktiivse kasutamise õppimisprotsessis, kuid ühte saan garanteerida, et kui sa saad oma vihaga sõbraks, siis oled põhimõtteliselt võitmatu:)

Kasvata oma julgus suuremaks oma hirmudest tunnete ees! Sellel teel on sulle abiks imeline raamat: Aletha J. Solteri “Nutt ja jonnihood”.

Tee endale selgeks, milleks su laps igas arenguetapis võimeline on. Tihtipeale meil lihtsalt puuduvad teadmised, kuidas ja millisel kiirusel areneb lapse aju. Tegelikult me ei suudagi mõista, millal laps mingiks asjaks valmis on enne, kui õpime lihtsalt oma laste pealt seda nägema. Tee endale selgeks igale eale vastav arengutase. See lihtsustab lapsevanemana tunduvalt su elu, sest oleks rumal iga hommikul endale apelsinimahla sidrunist pigistada. Samuti on teatud asjad lastele teatud eas võimatud, sest nende aju pole arenenud sinnamaani, et mingeid asju veel osata. Näiteks nad lihtsalt ei suuda meeles pidada reegleid päris pikka aega. Seega kui sa arvad, et piisab paarist korrast keelamisest või meenutamisest, miks seintele ei tohi sodida või asju ei tohi loopida, siis ajad end asjatult närvi. Tunnete vallas olles neil ununevad paljud asjad.

Teatud eani on täiesti mõttetu iga asja peale öelda “ära tee” või “ei tohi”. Palju kavalam on suunata last mujale, kohandada keskkonda ja vähem keelata, kuid juhendada rohkem. Pidev keelamine mõjub psühholoogiliselt laastavalt. Pean ütlema, et kui mind keegi pidevalt keelaks nii nagu lapsi tavaliselt keelatakse, siis oleksin ammu hullumas. Olen isegi korduvalt sõnadega keelanud, aga kui ma sain teadlikumaks lapse psühholoogilisest arengust, siis hakkasin kasutama rohkem ka teisi meetodeid ja olukord muutus kergemaks nii mulle endale kui lapsele. Samas oleme nii harjunud, et sedasi on ju lapsi kogu aeg kamandatud ja keelatud, et teiste mooduste kasutamine ei tule meile kohe pähegi. Ja loomulikult ei taha ma siin öelda, et peaks lapsel laskma kõike teha, vaid seda, et pole mõtet oodata talt seda, milleks ta võimeline pole ning õppima asjadele lähenema loomingulisemalt. Otsese keelamise asemel tuleks ära õppida, kuidas ennast kehtestada läbi mina-sõnumite (kuid sellest lähemalt mõni teine kord). See on hetkel ka minu suurim väljakutse :)

Laste arengupsühholoogiast on igasugu raamatuid kirjutatud, kui üks väga lihtne ja suurepärane raamat on: Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas”.

Pane paika õige väärtussüsteem oma elus. See on vast kõige vähem kajastust leidnud teema ja samas psühholoogilises mõttes kõige olulisem. On teatud loomulik universaalne väärtuste süsteem, mida me ei peaks loomuvastaselt muutma. Kui seda teha, siis hakkavad perekonnas ja lastel ilmnema igasugused probleemid. Kõige tähtsam inimene oma elus oled sina ise. Seejärel tuleb sinu mees ja suhe mehega ning alles kolmandal kohal on laps. Olen näinud mitmeid juhtumeid, kus ema ja lapse side on ebanormaalselt põimunud ja tegelikult on elus probleemid neil mõlemal.

Ainult paari armastuse ruumis on üldse saanud tekkida uus elu ja selleks, et uus elu saaks vabalt ja rõõmsalt eksisteerida on vaja jätkuvalt paarivahelist armastuse ruumi. Samas ei ole võimalik olla ka hea vanem ega kaaslane, kui sa ise oled pidevalt tühi, õnnetu ja su vajadused on rahuldamata. Seega ära kunagi unusta seda, et kõigepealt peab sinu karikas olema täidetud, et anda teistele. Loomulikult beebi vajab meeletus koguses vanemate tähelepanu ja hoolt. Kuna tema vajadusi saavad alguses rahuldada vaid vanemad ja see sunnib vanemaid oma vajadusi tihtipeale tahaplaanile lükkama. Ajutiselt on see kõik normaalne, kuid tasapisi hakkab laps oma vajadusi ise rahuldama ning sama tasapisi tuleb tagasi oma aeg ja paari elu. Kuid isegi sellel kõige varasemal beebiperioodil peaks vanem leidma aega enda taastamiseks (piisavalt puhkust, toitu ja väikest hingetõmmet) ning segamatut aega oma kaaslasega koos olemiseks. Tean kui raske on seda praktikas rakendada, kuid on väga oluline seda teadlikult ikkagi teha.

Lapsed saavad olla õnnelikud ja terved ainult siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Siinjuures ma mõtlen sügavalt seest tulevat õnne ja rahulolu, mitte lihtsalt tunnetest tühja optimistlikku mõtlemist. See reegel kehtib ka täiskasvanud laste puhul. Kui tahad oma laste heaks midagi tõeliselt head teha, siis ela oma elu õnnelikult ja tee kõik selle nimel, et vaimselt areneda sinnani. Mõeldes oma vanematele, saan küll öelda, et soovin neid näha vaid tervete ja õnnelikena.

Selle teema olulisust ei olegi võimalik mõne lausega või ka ühe postitusega edasi anda, kuid selle kohta on kirjutatud minu meelest kõikidele emadele kohustuslik ja imeline raamat: Anatoli Nekrassov “Emaarmastus”.

Kuna neid väljakutseid lapsevanemaks kasvamise teekonnal on mitmeid veel, siis jätkan selle teemaderingiga järgmistes postitustes. Seni aga mõnusat mõtisklemist neil teemadel ja enda isiklike väljakutsetega tegelemisel. Mina jätkan usinalt eelmainitud kolmes valdkonnas endaga tegelemist, sest kasvamisruumi veel on :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga